JALKA | Getter Laar: oleme väljakul liiga viisakad!

Kas Getter Laar on professionaal? Kas ta on Mart Laari sugulane? Prantsusmaa esiliiga klubis FC Metz-Algrange palliv Eesti koondise väravavaht vastab lugejate tavapärastele ja kummalistele küsimustele. Teemadeks nii Prantsusmaa, hirmud ja müüdid kui kiuslik treener.

Kas sinu vanematel on ka sportlik taust? (Tõnis, Keila)

Mu isa tegeles aerutamisega. Küll mitte kõrgel tasemel, aga trennis käis korralikult ja osales võistlustel ka. Hobi korras tegeleb nii korvpalli kui jalgpalliga. Sõjaväes tegeles jooksmisega, eks seal peavad muidugi kõik jooksma! Ema on mul alati aktiivne olnud – kui on üritused, kus vaja liigutada, ega ta siis araks ei löö. Isa mu trenni viis ja spordivõistlustelt olen alati osa võtnud. Ma olen väga võistlushimuline, juba lasteaias tahtsin igasugustel võistlustel osaleda. Kui kuskil sporti teha sai, olin kohe platsis. Kaotada ma väga ei oska. Pühapäeval (22.05 Lille’ga – toim.) oli meil just mäng, mille võitsime 4 : 3. Nad lõid tõesti väga head väravad, aga ikka käisin pärast mängu pahuralt ringi. Treener ütles ka, et lõpeta ära!

Kas inimesed küsivad sinult tihti, kas sa oled Mart Laari sugulane? (Crista, Pärnu)

(Naerab – toim.). See küsimus pidi ära tulema! Vanasti küsiti palju ja vahepeal ajasin naljaga kokku, et “jah, muidugi!”. Enam mitte. Seda nalja tehti pigem põhikoolis. Noored teda enam väga palju ei tea ja minuvanused enam ei leia, et oleks naljakas küsida.

Kindlasti unustavad meestreenerid end vahel ja annavad naismängijatele hinnanguid üleolevalt. Kas see solvab või on sul paks nahk? (Ursula, Tartu)

Ma ei ole tegelikult kohanud sellist üleolevat meestreenerit, kes ütleks, et naised, te ei oska mängida, aga kuna ma teen siin Prantsusmaal aeg-ajalt Metzi U17 ja U19 poistega trenni, siis nende väravavahtide treener üritab mind küll psühholoogiliselt töödelda. Ütleb, et naised peavad köögis olema ja nõusid pesema, mitte jalgpalli mängima. Kui ma alguses ärritusin, siis praegu jätab külmaks – ei võta negatiivselt või isiklikult. Pigem üritan näidata, et oskan mängida ja pole ma mingisugune pehmo! Eks ta teeb nalja ka. Naiskonnas meil väravavahtide treenerit polegi, harjutame ise. Intelligentsi ja kogemust on, hätta ei jää.

Kas sind häirib, et sinust rääkides toonitatakse alati seda, et oled naisjalgpallur, mitte lihtsalt jalgpallur? (Joonas, Karlova)

Nii ja naa. On ju tore, kui räägitakse, et naised mängivad jalgpalli, ja on meediakaja. Samas on hästi palju inimesi, kellel on negatiivne arvamus. Tihti isegi põhjendamatult, sest nad pole kunagi ühtegi naistemängu näinudki!

Kas ja kui palju naised end enne mängu mukivad või juukseid sätivad?
(Anette-Maria, Tallinn)

Mõningaid mängijaid on, kes ilmselt panevad endale meiki peale. Õnneks nad valmistavad end juba kodus ette, mitte ei tee seda riietusruumis. Meie võistkonnas küll seda ei ole, et keegi tohutult meiki peale paneks. Pats pähe ja kõik! Kuigi kui vaadata superstaaride mänge telekast, siis on näha, et meigikiht on peal. Ilmselt nii ongi, et kui telekas näidatakse, siis peab ilus välja nägema. Kui telekas pole, on tüdrukutel ükskõik! Kas just ükskõik, aga tegelikult pole see suurele osale üldse oluline.

Mis on kõige suurem eelarvamus, mida oled naistejalka kohta kuulnud? (Stiina, Pärnu)

Tõenäoliselt see müüt, et kui mängid jalkat, lähevad jalad kõveraks. Teine on muidugi see, et naised ei oska mängida! Eestis tuleb seda rohkem ette. Ma olen palju mõelnud, millised erinevused Eestis ja Prantsusmaal on. Mulle tundub, et meie kultuuriline taust ja see, et oleme olnud erinevate võimude all, kajastub ka meie olekus ja mentaliteedis. Vahel on tunne, et oleme väljakul liiga pehmod, liiga viisakad. Prantsusmaal on näha, et jalgpall on väikesest saati inimestega kaasas käinud. Kõik on aias jalkat mänginud ja vanaisaga staadionil käinud. See tuleb väljakul välja, mängijad on agressiivsed, neil on sportlik viha. Meil tuleb see väga raskelt esile. Siin maakonnas (Moselle’i departemang, elanikke umbes miljon – toim.) on umbes kolm korda rohkem naismängijaid kui Eesti riigis kokku! Suurklubid on tuntud, kõik teavad, et Lyoni naiskond teeb Euroopas tegusid. Inimeste teadlikkus on palju suurem, suhtumine positiivsem.

Palun reasta oma väravavahiomadused tugevuse järjekorras: reaktsioon, väljajooksud, kõrged pallid, mängu avamine käega, positsiooni lugemine. Võibolla läks midagi meelest ära, aga lisa siis ise juurde! (Triinu-Reelika, Viljandi)

Reaktsiooni panen esimeseks, teiseks positsiooni lugemise. Väljajooksud ja kõrged pallid on mul suhteliselt samad. Mängu käega avamine on viimane. Löögid ja jalaga mängu unustas ta ära! Need ma paneks kolmandaks-neljandaks. Jalaga mäng on praegu väga tähtis. Väravavahtide trennis on juba nii, et töötame rohkem jalaga mängu kui käega mängu kallal. Kui oled jalaga hea, annab see võistkonnale palju juurde.

Kas sina sattusid ka väravasse samal põhjusel nagu mina: et olid platsil kõige kehvem? (Kristo, Märjamaa)

(Naerab – toim.). Ei, ma ei sattunud sellepärast. Treener Jüri Saar arvas, et võiksin väravas olla, ja väga hästi tuli välja. Vahepeal asendasin ma B-klassis väravavahti ja tollal ei tahtnud ma eriti postide vahel olla. Asi oli selles, et enesekindlust ei olnud, vastutus on väravas suur. Kui käki keerad, siis mnjah. Tol hetkel ei olnud valmis, aga lõpuks proovisin ikkagi. Kristo, sa pead vähe enesekindlam olema. Tee kõvasti trenni ja saa nii kõvaks väravavahiks, et pärast on kõik kadedad!

Kas naistevõistkonnas käib rivaalitsemine treeneri tähelepanu ja kiituse nimel?
(Mark, Rakvere)

Mina nii ei mõtle, seega ma ei oska ka teiste pähe näha. Võibolla on selliseid mängijaid, kes üritavad ja otsivad mingit kiitust, aga lõpuks tuleb aru saada, et jalgpall on võistkonnasport. Kui teed üksi ja hästi, siis see ei too edu. Minu arust on selline suhtumine kummaline. Kui teed midagi hästi, siis treeneri kiitus ongi see, et alustad pühapäeval põhikoosseisus.

Sul möödus nüüd esimene aasta Prantsusmaa esiliigas. Kas see ikka on kõvem kui näiteks Eesti meistriliiga? (Taavi Masing, Tallinn)

Jah, on küll. Ma usun, et Pärnu JK oleks siin keskmik. Nad mängivad head jalgpalli, aga nende ründerelv on endiselt Nastja (Anastassia Morkovkina – toim.). Pika palliga nad siin ära ei toidaks. Ma arvan, et füüsilise poole pealt poleks nad nii agressiivse mänguga harjunud. Siin on teistsugune mentaliteet, ollakse nahaalsemad. Isegi kolmandas liigas on palju häid mängijaid, tehnika on kõigil paigas.

Teadupärast on meestejalgpallis Prantsusmaa klubisari üsna mõjukas. Kuhu võib paigutada aga vastava liiga naistevutis? (Silver Tabo, Ülenurme)

Minu arvates on Prantsusmaa kõrgliiga koos Saksamaa ja Inglismaa liigaga Euroopa kolme parima seas. Seda näitab juba kahe esimese klubi edu naiste Meistrite liigas (Lyon on seni turniiri kahel korral võitnud ja kahel korral finaalis mänginud, nende viienda osalusega finaal peeti 26. mail. PSG on Meistrite liiga finaalis pallinud korra – toim.). Kui vaadata koduliiga tulemusi, siis teistel on nende kahega küll väike vahe sees, kuid võrk ei jää ka neil puutumata. Sel aastal kaotasime karikavõistluste veerandfinaalis PSG-le 3 : 0 ja mängupilt polnud üldse halb!

Guingampis mängides olid sa professionaal, kas sama on ka Metz-Algranges? (Johan, Tabasalu)

Jah, ma olen professionaal, aga mul on klubi ees teatud kohustused. Leping näeb ette, et annaksin ka noortele trenne. Olen U15 tüdrukute väravavahtide treener ja U9 tüdrukute abitreener. Professionaale on meil klubis 4–5, aga kõik mängijad saavad preemiaid ning kütusekulu kompenseeritakse. Miljonäriks siin ei saa ja tulevikku ei kindlusta, aga elab ära. Tean, et kõrgliigas saavad mõned mängijad 16 000 eurot kuus. See on okei!

Tundub, et Prantsusmaa on viimasel ajal terrorisihtmärk number üks. Kas tunned igapäevaelus hirmu? (Maarja Nurm, Rakvere)

Igapäevaelus ma hirmu ei tunne, aga kui olen lennujaamas või rongijaamas, siis korraks käib ikka peast läbi. Üht Pariisi terrorirünnakute korraldajat nähti pärast minu piirkonnas, enam-vähem kümme minutit minu kandist, tal olid siin tuttavad. Immigrantidesse on suhtumine veidi muutunud, prantslastele ei mahu pähe, et nad on inimesi toetanud ja siis on mõni neist riigile selja keeranud. Samas on inimesed teadlikud ja moslemeid automaatselt terroristiks ei lahterdata.

Eesti koondise viimase aja mängud vähemalt tulemuste poolest kriitikat ei kannata. Mis viga on? (Karmen, Viljandimaa)

Väga otsene küsimus, väga keeruline küsimus. Kui ma teaks õiget vastust, teeks kohe kõik korda, hakkaks võitma ja sõidaks igale finaalturniirile. Kohati on see psühholoogiline. Kui palju kaotada, kaob enesekindlus ja usk. Väljakul annavad küll kõik maksimumi, aga me ei suuda seda kuidagi ära realiseerida. Mina arvan endiselt, et kui tahame sammu pidada, siis peaksid kõik mängijad kõrgemal tasemel mängima. Muidugi oleks vaja, et Eesti liiga tugevneks, aga kui tahame praegu koondisega tulemust, siis hetkel see koduliiga arvelt ei tule. Eesti liiga saab tugevaks võibolla kümne aasta pärast, kui tulevad peale hea baasi saanud noormängijad.

Miks rohkem eestlannasid välismaal jalgpalli ei mängi? Kas asi jääb pigem taseme või julguse taha? (Tarmo Ala, Võru)

Ma arvan, et julguse ja enesekindluse taha. Kartus proovida. Kardetakse, et äkki ei tule võõras keskkonnas välja. Aga mis siis? Tuled koju tagasi ja kõik korras! Ollakse omas rütmis, tehakse kõike plaani järgi – kool, töö, abielu, laps. See on meile sisse kodeeritud, meie vanematel polnud mentaliteeti, et peaks profisportlaseks saama. Eestlased on hästi realistlikud. Me unistame, aga me ei julge tihti oma unistusi püüdma minna, me jääme elu piiridesse.

Kas oled mõelnud pärast karjääri lõppu teha Eestis endanimeline jalgpallikool? (Risto, Õismäe)

Me kunagi naljatasime Liis Emajõe ja kellegagi veel, et mina hakkan väravavahtidega tegelema ja teeme oma kooli! Nalja pärast on see mõte peast läbi käinud, aga tõsiselt pole ma mõelnud. Tahaksin väravavahtidesse panustada, aga kas just omanimelise kooliga? Pigem mitte.

Anna palun viis nõuannet, kuidas olla parem väravavaht. (Martin, Haapsalu)

Usu endasse. Anna endast alati kõik. Ole positiivselt meelestatud, ära lase eksimustel enda üle võimu võtta. Analüüsi oma vigu. Ära anna kunagi alla!

Artikkel ilmus juulikuu Jalkas

Tekst: Siim Kera
Foto: Lembit Peegel