JALKA | 100 mängu klubisse jõudnud Õunpuu: hinges on rahulolu

Detsembris oma 32. sünnipäeva tähistav Kethy Õunpuu jõudis jalgpalli juurde tänu sellele, et seda sai hoovis sõpradega mängitud. Kui poistest sõbrad ühel hetkel Flora trenni läksid, käis väike Kethy treeningut piilumas ja kõksis samal ajal palliga värava taga. Treener Olev Reim astus seepeale noorele neiule ligi ja kutsus ta poistega mängima. Kuigi sportliku tüdrukuna mängis Õunpuu ka korvpalli ja võrkpalli ning proovis mõned korrad isegi ujumist ja kergejõustikku – individuaalalad ei sobinud talle aga üldse –, oli jalgpall selleks hetkeks jäägitult ta südame võitnud.

Lubatud vanuseni treenis ja mängiski Õunpuu koos poistega ja see mõjus talle hästi. „Usun, et teatud vanuseni tasakaalustavad poisid ja tüdrukud üksteist: tüdrukud on enamasti kohusetundlikumad, poisid seevastu energilisemad,“ räägib ta. „Kui need asjad kokku panna, siis mõlemad õpetavad üksteisele midagi.“

Kuigi Õunpuu oli peaaegu terve aja poiste treeningutel ainuke tüdruk, ei tundnud ta, et temasse oleks teisiti suhtutud. Vahel võis küll juhtuda, et poistel ei olnud lihtne andekale vutitüdrukule alla jääda, aga üldiselt probleeme ei tekkinud. „Mind hoiti võistkonnas väga ja mäletan siiani, et kui Mustamäel saali läksime, siis ütles Olev Reim alati: „Leedi läheb esimesena!“,“ naerab Õunpuu tagantjärele.

Hirmus Flora ja rasked ajad

Kui käes oli aeg liikuda noorteklassist naistejalgpalli juurde, käis Flora noortesüsteemist sirgunud Õunpuu piilumas Flora naiste trenni. „See oli minu jaoks veidi hirmus, sest seal olid kõik naised, aga mina olin alles pisikest kasvu tüdruk,“ meenutab Õunpuu, kes toona otsustas Flora trenni minemata jätta.

Jalgpallist aga noor neiu loobuda ei tahtnud ja nii juhtuski, et ta hakkas rongiga Kehtnas Gunnar Kure trennis käima. Mitu aastat sai seal mängitud, aga siis tundis Õunpuu, et on aeg järgmiseks sammuks. Uueks koduklubiks sai Tallinna Kalev, kelle ridades mängis ta kokku kolm hooaega. Siis oli jälle aeg uueks proovikiviks ja Õunpuu tundis, et on aeg naasta koduklubi Flora naiskonda, kus ta mängib tänaseni.

„Kümme aastat Floras on läinud väga ruttu,“ imestab Õunpuu, et on rohevalgete naiskonnas veetnud juba kahekohalise arvu aastaid. „See tundub pikk aeg, aga meil on olnud nii palju treenereid, mängijaid ja faase. Viimaste aastatega olen jõudnud vaimses mõttes kõige paremasse seisu. Lähen iga päev hea meelega trenni ja kõik toimib Floras minu jaoks praegu nii, nagu peab; hinges on rahulolu.“

Kuigi Õunpuu on aastaid mänginud Eesti tippklubis, pole välismaal ta ennast proovile panna saanud. Flora poolkaitsja meenutab sellega seoses, et kui 2009. aastal sai Eesti naistekoondise peatreeneriks Keith Boanas, hakkas Õunpuu endalt rohkem nõudma ja pingutama. Paraku tabas teda suurema edu asemel hoopis tagareievigastus, mille vastu ei aidanud puhkus, harjutused ega arstid, kes vigastuse põhjust välja selgitada ei suutnud. „See oli mulle väga raske aeg, sest teadmatus on sportlasele kõige keerulisem,“ nendib Õunpuu.

Lõpuks sai poolkaitsja abi Lauri Rannamalt, kelle juures ta siiani nii väiksemate kui suuremate murede korral käib, kuid pikast vigastusperioodist võttis ta kaasa nii mõndagi. „See aeg õpetas ja rahustas mind teatud aspektide poolest,“ räägib Õunpuu mõtlikult. „Pani mõtlema, miks sellised vigastused tekivad, ning et puhkuse, trenni ja endalt teatud asjade nõudmise tasakaal peab paigas olema, sest ka täiskohaga töö võtab oma aja ja energia. Elu ei koosne ainult jalgpallist. Võibolla seepärast ma polegi tingimata punnitanud, et minna välismaale mängima, sest tean, et ainult jalgpall ei teeks mind 100% õnnelikuks.“

Rasked õppetunnid polnud aga sellega veel möödas: 2012. aastal tundis Õunpuu, et töö Eesti Jalgpalli Liidu koondiste varustajana ei paku enam rõõmu, ning ta otsustas mõneks ajaks aja maha võtta ja puhata. Töömuredele järgnes taas kord terviseprobleem: Õunpuu haigestus puukborrelioosi. Mõneks ajaks paranes ta tervis Hawaiil, kus neiu veetis kaks kuud, ent Eestis tagasi olles pidi ta taas maadlema palaviku ja väsimusega.

Taas suutis Õunpuu sellest keerulisest ajast palju õppida: „Olen aru saanud, et isegi siis, kui on raske või midagi on halvasti, peab suutma justkui oma pea kõrvale jätta, lihtsalt eluga kaasa minema ja mitte vastu punnima.“

Koondise emotsioonid ja sära silmis

Kui lõpuks jäid rasked perioodid seljataha, tegi Õunpuu taas palliplatsil tegusid ning seda märgati: 2014. aastal valiti ta aasta parimaks naisjalgpalluriks. Õunpuu enda sõnul oli tal toona tõesti hea aasta ja ilmselt mängis selle juures rolli ka asjaolu, et pärast keerulisi aastaid oli tahe mängida ja ennast tõestada veel suurem kui tavaliselt.

Koondisemänge oli loo kangelannal toona septembrikuu lõpuks ette näidata 53, kuid järge ta nendes ei pidanud. Esimest korda sai ta oma rahvusnaiskonna kohtumiste arvust aimu 2017. aasta lõpus, kui oli ületanud EJLi hõbemärgi väärilise 75 mängu piiri. „Siis pöörati sellele tähelepanu ja ise mõtlesin ka: „Vau, kas tõesti on nii palju juba koos?“,“ meenutab Õunpuu. Kuigi kolmekohalise koondisemängude arvu saavutamine ei olnud talle omaette eesmärk, tekkis Õunpuul veidi enne 100. matši sportlik hasart: see number tuleb täis saada!

Nüüdseks on 2014. aasta parim naisjalgpallur esindanud koondist juba 14 aastat, kuid oma esimese koondisemängu ja rahvusnaiskonna tipphetkede meenutamisega läheb tal raskeks. „Mitte midagi pole sellest meeles!“ nendib Õunpuu oma debüüdi kohta. Ta lisab, et oli 2005. aastaks ilmselt liiga vähe naistejalgpallis kaasa löönud ega tajunud, milline vastutus on oma riiki esindada. Parimate või halvimate koondisemängude kohta sõnab Õunpuu aga nii: „See on kõige raskem küsimus! Erilisi hetki ja mänge on nende aastate jooksul olnud palju. Ma ei ole nii hullult emotsionaalne naine, et oskaksin välja tuua, et mõni kindel mäng oli nii eriliselt hea emotsiooniga või vastupidi nii negatiivne.“

Koondise- ja klubimänge tundub Õunpuul jalas olevat veel õige piisavalt, aga kui kaua ta ise end veel mängimas näeb? Flora ja koondise poolkaitsja mingeid lubadusi anda ei taha. „Võtan päev korraga, mulle ei meeldi suuri ajalisi eesmärke endale seada,“ räägib Õunpuu. „Mängin seni, kuni tervis lubab. Teiseks – elus on palju muid asju peale jalgpalli ja võib tekkida mitu erinevat olukorda. Kokkuvõttes tahan anda endast alati parima ja mängida seni, kuni teen seda nii, et sära on silmis.“

***

Reim, Boanas ja Ševoldajeva

Oma kõige tähtsamate treeneritena toob Kethy Õunpuu välja kolm nime: Olev Reim, Keith Boanas ja Aleksandra Ševoldajeva. Õunpuu selgitab, et Reim kui esimene treener pani kõigele aluse: „Tema õpetas mulle tehnikat: kõksimist, söötmist, pallipeatamisi jne; ning kindlasti ka mängutarkust. Ja lisaks ka elulisi väärtusi, ma hindan Reimi inimesena väga.“

Teine oluline mõjutaja Õunpuu karjääris on olnud naistekoondise juhendaja Keith Boanas. Tema kohta sõnab loo peategelane, et välismaine peatreener andis Eesti naistejalgpallile tervikuna palju juurde. „Minu jaoks olid tema treeningud alati väga põnevad ja tegime kõike mängimise kaudu, mis ongi ju see, mida sa trennis teha tahad!“ räägib Õunpuu.

Samuti on koondise poolkaitsja karjääri oluliselt mõjutanud Flora naiskonna praegune peatreener Aleksandra Ševoldajeva. Õunpuu räägib tema kohta nii: „Ma ei mäleta, et teiste treeneritega oleks mõtestatust ja taktikalist poolt nii palju olnud. Aleksandra tugevus on kindlasti see, et ta usub oma mängijatesse ja soovib, et mängijad annaksid nii trennides kui mängudes endast alati maksimumi. Ta on heas mõttes maksimalist, sest mängijatel ei teki sellist tunnet, et nüüd ongi piisav – alati saab juurde panna.“

Lugu ilmus detsembrikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Foto: Brit Maria Tael/Soccernet.ee