JALKA │ 1-teist mõtet │ Eesti koondise publikurekordist. Kust tuleb 12 500?

Nii 12 000 kui ka 12 500 tulevad samast kohtumisest 5. septembril 1938 Kadriorus, kus Eesti ja Läti kohtusid Balti turniiri otsustavas mängus. Järgmise päeva kahe suurima päevalehe (Päevaleht, Uus Eesti) järgi oli pealtvaatajaid 12 000. Päevaleht täpsustas, et eestlasi oli staadionil 10 000 ja lätlasi 2000. Seda arvu – 12 000 – on peetud suhteliselt üksmeelselt Eesti koondise koduseks publikurekordiks.

Tähelepanuta või arvestamata on jäetud Eesti Spordilehes (9/1938) ilmunud Toomas Kivi (alias Oskar Lõvi) arvutuskäik. Ta kirjutab, et Balti turniiri kolm mängu andsid brutosissetulekut 20 006 krooni ja 20 senti. Pileteid kolmele mängule müüdi 19 309 (30sendiseid poistepääsmeid ligi 1400) ja et „üldist pealtvaatajate arvu tuleb arvestada 23 000 – 24 000“.

Eesti–Leedu mängul olevat olnud 4455 piletiga pealtvaatajat, mis tegevat publiku koguarvuks umbes 6000. Läti–Leedu mängule müüdi 3660 piletit, mis tähendavat 5000 pealtvaatajat. Eesti–Läti mängul, milles selgus Balti meister, oli 9944 piletiga pealtvaatajat. Midagi siin ei klapi, sest 4455 + 3660 – 9944 = 18 059, aga mitte 19 309, nagu kirjutab Kivi. Eesti Spordileht 2/1939 kinnitab, et Balti turniiri kolme mängu publikuarv oli 19 309. Ilmselt eksis Kivi Eesti–Leedu mängu publikuarvuga, sest näiteks Päevaleht (5.09) pakkus selleks 7000 ja Uus Eesti (4.09) koguni 8000 (sama arv on ka ühes Leedu jalgpalliajaloo raamatus). Nii Kivi kui Päevaleht (5.09) pakuvad Läti–Leedu mängu publikuarvuks 5000, kuid Uus Eesti (5.09) 6000.

Aga Kivi läheb selgitusega edasi: „Juure arvates sõjaväelased, priipääsmetega ja muud pealtvaatajad oli finaalil 12 500 inimest.“

Ühtlasi lisab ta olulise detaili: „Kuid plangu taga oli veel mõnisaja, kui mitte tuhande inimese ümber. Kümmekond minutit enne iga matši lõppu, kui pääsmetekontroll lõpetas oma tegevuse, tormas see plangutagune mass laviinina staadioni väravast sisse, et lähemalt nautida võistluste lõpuminuteid.“

Mõistagi tekitab kirjeldatu küsimuse: kui me arvestame publiku hulka ka piletita pealtvaatajad, siis kui „õiglane“ on arvata nende hulka inimesed, kes pääsevad staadionile viimaseks kümneks minutiks? Üks võimalikke vastuseid on: aga miks mitte? Sest otsustava mängu lõpuminutitest ja sellele järgnevast autasustamisest said nad ju osa. Nad olid osalised võimsas soorituses: nimelt laulis vaimustunud rahvas pärast karikavõitu kaks korda Eesti hümni, ühe korra peaminister Kaarel Eenpalu dirigeerimisel. Kui staadionil oli mingil hetkel koos ikkagi 12 500 inimest, siis miks seda arvu eirata!?

Üks huvitav küsimus on veel: kuidas võrrelda tänapäevaseid publikuarve sõjaeelsetega? Korrektne vastus on, et võrrelda ei saagi, sest publiku lugemise meetodid on erinevad. Nagu ülal teada saime, arvati enne sõda publiku hulka kõik pealtvaatajad olenemata sellest, kas nad olid oma pileti eest maksnud või mitte (priipääsmete omanikud) või kas neil üldse oli pilet (sõjaväelased, pärast piletikontrolli lõppu viimaseks kümneks minutiks staadioniväravatest sisse tormanud huvilised). Praegu aga arvestab Eesti Jalgpalli Liit publikuarvu nii maksuliste kui ka tasuta piletiomanike järgi.

Seega ei saa võrrelda 1938. aasta Eesti–Läti Balti turniiri 9944 makstud piletiga pealtvaatajaid hiljutise Eesti–Hollandi EM-valikmängu 11 006 pealtvaatajaga, kelle seas olid ka tasuta pääsme saanud peaminister Jüri Ratas, paljud alaliidu sponsorid, kes saavad jalgpalli rahalise toetamise eest koondisemängule teatud hulga tasuta pileteid, ja VIPi-sektorites mängule kaasaelajad. Publiku hulka ei arvestata ajakirjanikke, eri ülesannetes televisiooniinimesi, turvatöötajaid, teenindajaid, vabatahtlikke jt.

Aga milline on siis Eesti koondise kodumängude rekord? Kuna ainus arv, mida saame enam-vähem võrrelda, on pealtvaatajate üldarv, siis tõstaksin rekordiks ikkagi 12 500 (Kadrioru staadioni rekordiks on 1942. aastast pärinev Eesti–Läti maavõistluse 15 000, mida aga ei peeta sõjaolude ja eelkõige Eesti puuduliku koosseisu tõttu ametlikuks maavõistluseks. Ajakirjanduses nimetati mängu ka Tallinna–Riia linnavõistluseks). Justnimelt see arv ja mitte 12 000. Sest kui tahame seda tänapäeval lüüa, siis peaksime seda tegema nii, et üles ei jääks mingeid agasid. Ehk siis piletiga ja piletita pealtvaatajate hulk peaks ületama 12 500. Siis oleks rekord kindlasti löödud ja seejuures teatava varuga nende arvelt, kes mängul tööasjus ja ilma piletita. Esimene võimalus selleks on Eesti–Saksamaa mängul 13. oktoobril.

Lugu ilmus oktoobrikuu Jalkas

Tekst: Indrek Schwede
Foto: Jana Pipar