INTERVJUU: Ungaris palliv Zlidnis: mängustiiliga kohanemine oli suurim väljakutse

Ungari meistrivõistlustel Ferencvárosi TC naiskonnas mängiv Eesti koondislane Inna Zlidnis tunnistab, et kuigi tal on õnnestunud end põhikoosseisu mängida, võtab seal kohanemine veel aega.

Arvestades, et Ferencvaros on meistrivõistlustel teisel kohal, saad palju mänguaega ja oled löönud värava, siis läheb vist Ungaris hästi?
Jah, tõesti tundub, et praegu läheb hästi. Aga tegelikult ei olnud nii, et sain kohe algkoosseisus koha – pidin ikka tõestama trennis, et olen seda väärt. Treeneril on siin mitu võimalust ja võib öelda, et asendamatuid ei ole. Ka praegu peab näitama, et oled teistest parem, lõdvaks lasta ei tohi.

Kuidas ise oled naiskonnaga rahul?
Naiskond on väga noor ning suurem osa on U-19 vanuses mängijad. Nad on väga toredad, positiivsed ja sõbralikud ning distsipliin on paigas. Mängijad on väga tehnilised, tugevad ja julged oma otsustes.

Millise hinnangu oma senisele mängule julged anda?
Seda on raske hinnata. Esimene mäng liidri vastu ei läinud hästi, siis vahetati mind poolajal välja. Pidin enda jaoks täiesti uuel positsioonil mängima – kolmest keskkaitsjast vasakul – ning ütleksin, et enda jaoks tegin keskmisest nõrgema mängu. Viimased mängud olen kas vasak- või paremkaitsjana mänginud. On palju paremini läinud ja arvan, et tegin head tööd nii kaitses, kui ka rünnakul. Aga need ei olnud väga võitluslikud mängud.

Kuidas oled Ungari liiga ja stiiliga kohanenud?
See ikka võttis aega. Mängitakse maast lühikeste kiirete söötudega ja pikk sööt on kas siis, kui kaitsja lööb raskes olukorras palli puhtaks, või väga hea diagonaalsööt. Ründajad ikka küsivad maast kas jalga või jooksu peale. Vastaste kohta ei oska väga palju öelda, kuna tõsiselt proovile panevaid mänge ei ole veel olnud. Seega on suurem väljakutse enda naiskonna stiiliga kohanemine. Ma arvan, et see vajab veel natuke aega, kuigi olen juba kindlasti poolel teel.

Kas on vajalik ja oluline minna mängima välismaale?
Koondise mängu paremale tasemele viimise mõttes oleks see hea olnud, sest mängude ja trennide tase on välismaal üldjuhul parem. See ei tähenda, et Eestis ei ole treenerid head või mängijad on ise süüdi. Elu on nii kujunenud, et jalgpall on Eesti tüdrukute ja naiste jaoks hobi. Kui mängid professionaalsemal tasemel, nõutakse sinult rohkem ja trennis on sinu ümber võrdsemate oskustega mängijad ning sa pead hakkama saama. Kui saad, lähed kindlasti paremaks. Kui ei saa, ei ole ka viga, saad vähemalt kogemuse kätte. Siis tead kindlasti, mida sa tahad elus teha ja mida ei taha. Minu arvamus on see, et kui on selline võimalus olemas, peaks ära proovima. Eestis ei ole naismängijatesse usku, aga tegelikult on meie tase päris hea selleks, et teistes riikides mängida. Siin on head tööd teinud koondise ja klubide treenerid. Lisaks kõigile sellele on see tohutu elukogemus, suur seiklus ja sõbrad terveks eluajaks ümber maailma.

Kas ise oled saanud paremaks mängijaks ja mille arvelt oled juurde pannud?
Ma arvan, et kindlasti olen. Esimene asi on reaktsioon, kiiremate otsuste vastu võtmine. Kuna mängutempo on kiirem, pead kiiremini reageerima muutuvatele olukordadele. Aga alati on võimalik veel paremaks minna. Minu aeg välismaal mängijana olles ei ole veel nii pikk olnud, seega on raske hinnata, aga enesekindlust on kindlasti juurde tulnud.

Kui palju on sul aidanud sealse eluga kohaneda Igor Morozov?
Igor on aidanud väga palju. Kuna olen ka varem Ungaris käinud, oli mul kergem kohaneda. Samas elab ta väiksemas kohas ja meesjalgpallurite eest hoolitsetakse rohkem. Oli ikka päris palju asju, mida pidin ise uurima. Mitmel puhul on aidanud ka Igori klubi, ka naiskonnakaaslased on abiks olnud. Aga see ei ole minu jaoks stressirohke, ma kohanen muutustega päris kiiresti ja valutult ning nii jääb rohkem aega ilusas Euroopa linnas elu nautimiseks.

Mida võtaksid Ungari naiste jalgpallist Eestisse kaasa?
Kindlasti kiiremat liikumist platsil, kombinatsioonide mängimist, julgust asju proovida, enesekindlust palliga olles, distsipliini ja soovi areneda.

Tekst: Alver Kivi