INTERVJUU: Tiina Trutsi - tantsutrennist jalgpalli juurde

Juulis Ameerika Ühendriikidesse mängima sõitev FC Flora ja Eesti koondise mängija Tiina Trutsi leiab, et arenguks on vaja saada kogemusi välismaal. Arte Gümnaasiumit lõpetav Trutsi rääkis portaalile jalgpall.ee, et oma eesmärkide poole peab pürgima.

Oled siirdumas USA tugevaimasse üliõpilasliigasse South Alabama ülikooli naiskonda. Nemad leidsid sind või sina neid?
South Alabama naiskonna peatreener võttis minuga ise ühendust, kuid Keith Boanase kontaktide kaudu olin ühenduses veel paljude teiste ülikoolide treeneritega.

Miks selline valik?
Valik jäi South Alabama kasuks, kuna võistkonna tase on kõrge, treeningtingimused väga professionaalsed ning treeneritega sain meeldiva kontakti. Lisaks kattus inglasest peatreeneri nägemus mängupildist minu omaga. Samuti tundub väga ahvatlev minna vahelduseks sooja kliimasse.

Kui palju oli otsustamisel määravaks see, et ka Grete-Lilijane Küppas on sinna tulemas?
Kindlasti oli ka määrav minna kahekesi koos. See annab kindlasti juurde, sest siis on seal inimene, keda ma tunnen ja saame teineteisele toeks olla. Harjuda uute tavade ja traditsioonidega on kahekesi kergem. Ma arvan, et see on väga tähtis, arvestades, kui kaugel me kodust oleme.

Tegelikult pole see ju esimene kord, kui piiri taha kiikad. Olid alles 16, kui said juba pakkumise minna AC Milani. Kuidas itaallased sinuni jõudsid?
Nimelt oli lugu selline, et Itaalia agent tuli Eestisse ühte poissi vaatama ja temaga kaasas oli endine Juventuse ja Milani naistetreener Alejandro, kes oli väga hea sõber minu endise treeneri Getulioga. Nad küsisid, et kas siin mõnda head naismängijat ka on ja Getulio soovitas mind. Tuldi vaatama augusti lõpus toimunud U-17 koondise mängu Venemaa vastu ja pärast seda olid nad vaimustuses ning küsisid CV-d. Klubi president oli huvitatud ja mind kutsuti 2010. aasta oktoobris testimisele.

Siis jäi minemata.
Esiteks ei saanud ma seal pabereid korda. Itaalias tohib mängida ainult üks võõrmängija, aga nigeerlanna oli juba ees. Ma pidanuks aasta ootama. Teiseks, kui hakati mu dokumente jalgpalliliitu viima, siis klubi president tahtis teha nelja-aastase lepingu, aga alguses oli juttu ainult ühest aastast – kuni minu 18-aastaseks saamiseni. Keeldusin alla kirjutamast. Lisaks tekkisid seal tülid, mille tagajärjel peatreener lahkus ning otsustasin, et võtan aja maha, lähen Eestisse tagasi ja ootan paremaid võimalusi tulevikus.

Vahepeal on olnud teisi pakkumisi?
Jah, ikka on olnud. Pakkumisi on tulnud Euroopast, aga kuna mul juba AC Milanis käimise tõttu jäi kooliaasta pooleli, siis tahtsin enne gümnaasiumi ära lõpetada, kui kuhugi üldse minema hakkan.

Kas sinu hinnangul on Eesti naisjalgpalluritele välismaale mängima minemine vajalik?
Kindlasti on see kõigile tohutult kasulik. Praegune Eesti naiste jalgpallikoondise peatreener Keith Boanas on meid innustanud arenema ja oma eesmärkide poole pürgima ning tema abiga on ka välismaale pääsetud. Hetkel on välismaal paremad tingimused arenemiseks.

Kas see tuleb kasuks ka kogu Eesti naistejalgpallile?
Muidugi tuleb, sest enamik mängijatest tuleb ju pärast Eestisse tagasi, et jagada oma kogemusi, kas läbi mängimise või treeneriks olemise ning see tõstab siinse naistejalgpalli taset.

Millised eesmärgid oled endale USAs seadnud?
Omandada kvaliteetne haridus, areneda mängijana ning ammutada võimalikult palju erinevaid kogemusi teistsugusest keskkonnast.

Kas oled ka teinud valiku eriala osas?
Praegu ei ole veel teinud kindlat valikut, sest Ameerikas ei pea seda tegema kohe esimesel aastal. Ent mõned mõtted muidugi on, millele keskenduda tahaksin.

Kuidas sai sinust üldse jalgpallur?
Esimesed kokkupuuted olid lapsepõlves, kui poistega sai väga tihti tänaval palli toksitud. 2007. aasta septembris otsustasin esimest korda trenni minna. Esimesed paar kuud olin Nõmme Kalju naiskonnas, kuid siis läksin ka Flora tüdrukute trenni. Kuni 2008. aasta jaanuarini tegin mõlemas naiskonnas trenni, kuid trenniajad kattusid pidevalt ja päevas oli kaks trenni. Lõpuks otsustasin Flora kasuks, Kalju eest üheski ametlikus mängus ei osalenud. Hetkel olen mänginud jalgpalli kuus ja pool aastat.

Mis pere sellest arvas, sest tüdrukute puhul pole jalgpall just tavapärane?
Ema oli alguses õnnetu, ta pani mind ju lapsena tantsima. Tema jaoks tundus see tüdrukule rohkem sobivat. Samas ka isa ei olnud kõige rõõmsam minu otsust kuuldes. Ent hiljem nad juba aktsepteerisid minu valikut ja nüüd toetavad nad mind igati.

Eelistasid tantsimisele jalgpalli!
Jah, 6-aastaselt alustasin tantsutrennidega Palestras ning tegin seda kuni otsustasin 13-aastasena, et jalgpall meeldib mulle rohkem. Tugevad treeningud Reet Kriegeri käe all panid aluse heale koordinatsioonile ning füüsilisele vormile.

Eesti koondisesse ikka tuled mängima?
Eesti koondise eest mängimine on alati au ning kui ka edaspidi kutsutakse, siis proovin tulla igal võimalusel.

Kas meie koondis on viimaste aastatega saanud tugevamaks?
Jah, kindlasti on. Seda eriti tänu meie treeneritele ja abipersonalile, kes meid tagant utsitavad ja oma tööd südame ja kirega teevad. Samuti on selles ka suur osa mängijatel endil, kes on motiveeritud ja valmis kõvasti vaeva nägema.

Tekst: Alver Kivi
Pildil Tiina Trutsi paremal
Foto: Lembit Peegel