Eesti Rannajalgpalli Liidule andis intervjuu Kristian Marmor, kes veel 4 aastat tagasi oli rannajalgpallist vaid kuulnud ja keda jätsid selle ala tegemised täiesti külmaks. Nüüd on ta täiesti muutunud ja ta on leidnud rannajalgpallist sellise kire, millega on eeskujuks nii noortele kui juba vanadele tegijatele, ning ta on tõusnud Eesti rannajalgpalli tipptegijaks.
Sul oli fantastiline rannajalgpalli hooaeg, võitsid ülekaalukalt rannaliiga väravalööjate edetabeli 38 tabamusega (teine koht 24 tabamust), sind valiti Eesti parimaks mängijaks ning kõige tipuks tuli sinu meeskond SK Augur/Enemat Eesti meistriks ning karikavõitjaks. Kas see oli õnn või mis on sinu arvates teie/Sinu peamised edu põhjused?
Tuleb nõustada, et lõppenud hooaeg oli nii SK Augur/Enamatile kui ka minule individuaalselt kõige edukam – võitsime peaaegu kõik, mis 2013. aasta rannajalgpallihooaeg pakkus. Edu valemiks pean isiklikult meie pikaajalist kokkumängu ning hästi komplekteeritud ja tasakaalus koosseisu. Sellele lisaksin veel poiste suure tahtejõu, mis väljendus sooviga trenni teha, et veelgi paremaks saada. Tõsiasi on see, et meeskonna toetuseta ja õnneta ei oleks ma 38 väravat eales löönud. Selleks, et selline kogus väravaid üldse lüüa, pidin kusagilt järele andma. Tunnistan, et meeskonnakaaslased ei näinud mind sageli kaitsetööd tegemas.
Paljud ei tea, et mängisid ka kõrgel tasemel murujalgpalli Eesti meistriliigas. Kus mängisid ja miks otsustasid murujalgpalluri karjääri nii noorelt lõpetada?
Esindasin aastatel 2006-2009 Eesti meistriliigas FC Levadia ridu, kelle eest mängides krooniti mind ka kolmel korral Eesti meistriks. Oma viimased kaks aastat mängijana tegin niigi kahte asja korraga - mängisin meistriliigas profina jalgpalli ning käisin täiskohaga tööl. Viimasel aastal lisandus jalgpallile ja tööle veel õpingud ülikoolis. Pärast 2009. a edukat hooaega sõitsin soojale maale puhkusele, kus oli aega rahulikult mõelda ja Eestisse naastes teavitasin FC Levadiat oma otsusest, et ei pikenda nendega lepingut. Otsus murujalgpallist taanduda ei tulnud lihtsalt, aga otsustasin hoopis tööredelil kõrgemale ronima hakata! Loomulikult oleks võinud murujalgpalli karjäär kauem kesta, aga tänaseks päevaks on mul juba uued ja vingemad väljakutsed – ei kahetse tehtud otsust. Täna vaatan FC Levadias veedetud ajale tagasi ja ütlen, et olen uhke oma saavutatu üle.
Kuidas rannajalgpalli juurde jõudsid? Kas murujalgpalli mängides olid kursis ka Eesti rannajalgpallis toimuvaga?
Ütlen ausalt, et murujalgpalliga tegeledes ei huvitanud mind rannajalgpallis toimuv üldse. Olin küll sõpradelt kuulnud, et mingi võistlussari kusagil käib, aga huvi see minus ei tekitanud. Kui õigesti mäletan, siis ei sattunud ma isegi ühtegi etappi vaatama.
Pärast murujalgpalli karjääri lõppemist võttis minuga ühendust SK Augur/Enemat eestvedaja Igor Sööt, kes kutsus mind saalijalgpalli treeningutele. Järgmisel suvel taheti mind juba rannaliival proovida, aga see ei õnnestunud, sest 2010. a kevadel toimunud Nõmme rannajalgpalli kevadturniirilt läksin pärast edukat veerandfinaalmängu FC Levadia duubli mängule, kus 89. minutil vasaku põlve eesmise ristatissideme ära lõhkusin (äramärkimist väärib ka see, et minu ristatissideme lõhkumise üks asjaosalisi oli praegune meeskonnakaaslane Grigori Ošomkov).
Seega esimese täispika rannajalgpalli hooaja tegin 2011. a, kus kahjuks viimase mänguga kaotasime kuldmedalid nõmmekatele ja isiklikuks saldoks jäi 11 väravat.
Loe täispikka intervjuud Eesti Rannajalgpalli Liidu koduleheküljelt.
Foto: rannajalgpall.ee