Eesti saalijalgpallikoondis pidas seitsme nädala jooksul kümme mängu. Portaal jalgpall.ee vestles koondise peatreeneri Dmitri Skiperskiga, kelle sõnul on raske professionaalsetele meeskondadele vastu saada.
Mida need kümme mängu Sulle näitasid?
Need mängud näitasid mulle ja ka mängijatele, et rahvusvaheline tase on hoopis teine kui Eestis. Saime kohtumiste abil aru, mille kallal peame rohkem tööd tegema. Lisaks näitasid need mängud, et tulemuseks rahvusvahelistes mängudes peame kõvasti end ületama.
Kas Sinu jaoks on välja kujunenud võistkonna kindel selgroog ehk võtmemängijad?
Ma ei ütleks seda. Kandidaatide nimekiri on suhteliselt lai ning kutsusin kohtumisteks koondisesse mitmeid erinevaid mängijaid mitmest klubist. Olen kaasanud Dina, Anži, Auguri, Narva Unitedi, Cosmose ja Rummu Dünamo mängijaid ning töö meeskonna komplekteerimisel on pidev.
Mängisime turniiridel Poolas ja Leedus ning lisaks [sõpruskohtumisi] Armeeniaga – kuigi kasutasin ka nendes kohtumistes mõningaid samu mängijaid, siis ei saaks ma öelda, et nad on kindlad põhimehed. Töö käib selle nimel, et kandidaatide nimekiri oleks võimalikult lai ja võimalusel laieneks.
Millised on peamised raskused, millega saalijalgpallikoondis rahvusvahelistes mängudes kokku puutub?
Saalijalgpall on Eestis amatöörsport ning seetõttu on meil keeruline. Raske on mängida Šveitsi, Poola, Läti, Gruusia, Armeenia, Makedoonia ja Moldova koondiste vastu, kui nad koosnevad vaid profimängijatest. Ainsana ei koosnenud täisproffidest meie vastastest vaid Leedu. Mängukiirus on rahvusvahelistes mängudes hoopis teine – profisatsid mõtlevad ja mängivad väga kiiresti ning individuaalne tehnika on parem kui meie oma.
Kuidas võrdleksid saalijalgpalli seisu Eestis praegu ning viis aastat tagasi?
Viie aastaga on Eesti saalijalgpall arenenud, aga loomulikult teevad seda ka kõik teised. Ma usun, et me oleme hetkel samas kohas, kus mitmed viis aastat tagasi. Hea tõuke andis jalgpalliliidu ja FIFA koostöös toimunud saalijalgpalli treenerite koolitus läinud aasta oktoobris, kus Mico Martic jagas kasulikke näpunäiteid. Meie arengule aitavad kindlasti kaasa kõik koondisemängud, aga ka Eesti meistri rahvusvahelised kohtumised, mida viimasel viiel aastal on pidanud Anži. Olen ka ise Anžiga käinud seal mängimas, aga pean ütlema, et rahvuskoondiste tase on kõrgem kui klubide oma.
Milline võiks see seis olla viie aasta pärast?
Meil võiks selleks ajaks olla kaks profiklubi, kes aitaksid arengule kaasa. Profimeeskonnad teevad trenni peaaegu iga päev ning see annaks juurde ka koondisele. Tahaksime tõusta ka reitingutabelis – meie taga on hetkel vaid San Marino ja Malta. Usun, et profiklubide abil suudaksime end ka koondisetasemel mängida Euroopa keskmike hulka ning põhjustada ka tugevatele vastastele peavalu.
Kohaliku Triobet saaliliiga seis on väga põnev. Kes on Sinu hinnangul favoriit?
Kindlat favoriiti ei oska ma välja pakkuda. Kõik viis meeskonda, kes on eesotsas, võivad tulla meistriks. Otsustavaks võivad saada tegurid, mis puudutab mängijate töökohustusi. Koondise treenerina tean, et mõned peavad mängudest töö tõttu ära ütlema, samuti võib olenevalt elukutsest olla mängija füüsiline värskus mänguti väga erinev.
Millised klubid tegelevad Eestis noortetööga?
Tallinnas saavad lapsed FC Cosmose treeningutele minna.