Debüüdid | Kolm närvilist debütanti

Pole vist noort jalgpallurit, kes ei oleks seadnud endale eesmärgiks mängida Eesti koondises. Debüüt maailma paremikku kuuluva Horvaatia vastu on pakkunud meie meestele emotsiooni ja hingevärinat, mis püsib meeles aastaidki hiljem

Mängida oma esimene koondisematš maailmas tuntud mängumeeste vastu on kindlasti eriline. Aga põdemiseks pole aega jäetud, särk on tulnud selga tõmmata ja väljakul võitlema asuda. Kuigi ka Horvaatia staarid on lihast ja luust jalgpallurid, ei ole noorele Maarjamaa mehele olnud väljakul kerge end nende vastu võrdsena tunda.

2007. aasta 8. septembril vahetas 19aastane Kaimar Saag EM-valikmängus Horvaatia vastu 81. minutil välja Tarmo Kingi.

„Närv oli sees,“ tunnistab praeguseks Eesti koondise eest 46 kohtumist pidanud ja 3 väravat löönud ründaja. „Esimene ja suur mäng koondise eest ning palju pealtvaatajaid, pluss üleüldine emotsioon ja atmosfäär. Need kümme minutit andsin endast kõik.“

Kuigi mäng Horvaatia pealinnas Zagrebis kaotati 0:2 ning väljakul olid tänapäeva suured staarid nagu Luka Modric ja Ivan Rakitic, ei tundnud Kaimar Saag nimekate vastaste ees aukartust.

„Jalgpall on jalgpall, olgu vastaseks Horvaatia või Viljandi Tulevik. Platsil olles oleme kõik ühesugused jalgpallurid,“ märgib Kaimar Saag.

Ta ei mäleta, et treenerid või meeskonnakaaslased oleksid talle enne väljakule minekut midagi julgustavat öelnud ning pigem jagati vahetult enne murule astumist taktikalist nõu, kuidas mängida ja tegutseda.

Horvaatia vastu teenitud mänguminutid Kaimar Saagile enam sageli ei meenu, sest aega on nii palju mööda läinud ja uued kogemused on peale tulnud.

„Aga kui nüüd tagasi mõelda, siis need kümme minutit debütandina andsid mulle enesekindluse süsti,“ tõdeb ta.

Eelolevas kohtumises Horvaatia vastu peab Eesti koondis Kaimar Saagi hinnangul maksimaalselt ära kasutama oma tugevad küljed. Vaja läheb ka õnne.

Klass kõrgem

25. mail 2012. aastal kohtus Eesti koondis Pulas Horvaatiaga. Keskkaitsja Alo Bärengrub oli vigastatud ja paljudele üllatuseks pani peatreener Tarmo Rüütli tema asemel algkoosseisus väljakule debütant Kaarel Kiidroni. Samal maavõistlusel tegi oma A-koondise debüüdi ka Henrik Ojamaa.

„Kuna see on minu ainus koondisemäng, siis ei ole võimalik, et see ununeks,“ tunnistab toona Tšehhimaa klubisse Žižkovi Viktoria kuulunud Kaarel Kiidron. „Esimesena meenub muidugi, kuidas Eduardo da Silva mind kannanõksuga ära tõmbas ja värava lõi. Horvaatidel olid head oskused. Mängisin siis Tšehhi kõrgliigas, kus oli ka päris hea tase, aga horvaatide liikumised ja tegutsemine olid klass kõrgemal ning seepärast isegi pisut ehmatavad.“

Kaarel Kiidroni sõnul ei olnud talle väljakule pääsemine väga suur üllatus. Kaitsja uskus, et kuna teda juba koondisesse kutsuti, siis ta mõned minutid mängu lõpus ikka platsile saab.

„Laagris läks mul hästi, aga kui Tarmo (Rüütli) tegi ettepaneku kohe algul väljakule joosta, siis oli see muidugi üllatus,“ meenutab ta. „Enne mängu oli väike närv sees ja hotellis staadionile minekut oodates kippusin võib-olla isegi üle mõtlema. Aga kui mäng algas, oli see kõik läinud ja üritasin endast parima anda.“

Kaarel Kiidron sai tegutseda paljude staaride vastu, kuid üks tema lemmik Luka Modric istus pingil ja nii ei saanudki mees temaga heidelda. Samas tõdeb kaitsja, et mingit aukartust kuulsuste vastu ta ei tundnud, Tšehhis mängides oli ta samuti tuntud jalgpalluritega kokku puutunud. Oma debüütmängu sooritusse suhtub Kaarel Kiidron kahetise tundega.

„Nii ja naa,“ lausub ta. „Aga pigem halb, sest minu eksimusest tuli värav. Samas olen rahul, et üritasin maast söötu mängida, selle asemel, et püüda lihtsalt pikka palli lüüa.“

Eelseisvale kohtumisele vaatab Kaarel Kiidron optimistliku pilguga.

„Ootaksin, et koondis mängiks samamoodi nagu Martin Reimi esimeses mängus,“ lausub ta. „Tahtmist, mängunälga ja kirge on vaja, kõik muu tuleb pärast järele.“

Hirmus närvis

2010. aasta 26. mail Tallinnas mängitud Eesti – Horvaatia maavõistlusel kuulis jalgpallifänn esmakordselt tänaseks legendaarseks saanud teleülekande algussõnu „No nii ...“, sest mängu kommenteeris Tarmo Tiisler.

„Kui ma ei eksi, siis see oli minu teledebüüt, ei mäleta, et ma oleks varem nokka lahti teinud,“ meenutab ta. „Ma ei mäleta ka, kellega koos ma seda ülekannet tegin, aga ilmselt Intsu (Indrek Zelinski) või Marekuga (Lemsalu). Olin sel päeval hirmus närvis.“

Mängupäeval läks Tarmo Tiisler närvide rahustamiseks kodust jala A. Le Coq Arenale. Pooletunnise teekonna järel jõudis ta staadionile kolm tundi enne avalööki. Pinge maandamiseks tegi ta viis tiiru ümber väljaku. Samuti soovitati talle, et räägi pisut vähem kui raadios.

„Aga ma ei oska öelda, kui hästi see välja tuli,“ märgib kommentaator. „Kas reportaaž õnnestus, peavad teised ütlema. Mäletan nüansse ja detaile ning seda, et tegin Horvaatia koosseisuga tohutu eeltöö. Lõpuks olid ässadest kohal vaid Ivan Rakitic ja Danijel Pranjic, sest kuna hooaeg oli läbi, jäid ülejäänud mehed koju. Horvaatia ajakirjanikelt kuulsin, et Dejan Lovrenit seostatakse Liverpooliga.“

Tarmo Tiisler ei mäleta, et tema esimese teleülekande ajal oleks midagi erakordset juhtunud. Telepilt eest ära ei läinud ja paberid laiali ei lennanud.

„Mäletan, et pärast ülekannet oli selline tunne, et kõige mõttetumaks meheks ma ennast pidada ei saa, aga kindlasti ka mitte maailma parimaks,“ märgib ta. „Eks ta mul rohkem selline treeningtöö oli, sest oli teada, et suvel tuleb hakata maailmameistrivõistluste mänge kommenteerima ja Marko Kaljuveer tahtis mulle enne ühe võimaluse anda.“

Tarmo Tiisleri sõnul on too koondisemäng Horvaatiaga pigem ununenud ja enamasti meenuvad ikka need kohtumised, kus koondis on võidurõõmu maitsnud. Üks eredamaid mälestusi on tema jaoks 1:0 võit Leedu üle, kus Konstantin Vassiljev värava lõi. Eelseisvas mängus tahab telekommentaator näha väljakule jooksmas Luka Modricit, sest maailma jalgpallistaare on meie staadionil äge näha.

„Samuti on huvitav jälgida, kas ja mis suunas on meie koondis sügisega võrreldes muutunud,“ sõnab Tiisler lõpetuseks.

Lugu ilmus teisipäevases Eesti - Horvaatia maavõistluse kavas

Tekst: Alver Kivi
Pildil Kaimar Saag
Foto: Lembit Peegel