Finaalturniiri koondise kapten Andero Kaares unistab Manchester Unitedist: see oleks kõige luksuslikum!

16-aastane Kaares on kodusele jalgpallipublikule end juba tutvustanud, sest näiteks koduklubi Tallinna FC Flora eest debüteeris ta A. Le Coq Premium liigas 15 aasta 77 päeva vanuselt. Ka esimese värava lõi ta kohalikus kõrgliigas 15-aastaselt. Mullu käis ta tiitli võitnud Flora eest liigas väljakul 28 korda ning peatreener Konstantin Vassiljev on Kaarest usaldanud ka tänavu.  

Judo tõi pisaraid ja võidurõõmu

Saagem U17 koondise kapteniga aga lähemalt tuttavaks. „Pigem olen Tallinna poiss, aga mõned juured on ka Järva-Jaanist,“ ütleb ta alustuseks. Kaares hakkas juba lasteaias palli taguma ja märkas, et mingisugune talent tal justkui oleks. Siis aga läks ta hoopis judo trenni, kus käis umbes aasta. „Käisin kahel turniiril. Esimesel korral sain teise koha ning tunne oli selline, et see üldse ei sobi mulle – nutt oli lahti ja karjusin seal ikka kõvasti. Teise turniiri võitsin juba ära, aga lõpuks sain aru, et see pole päris minu ala,“ meenutab ta.

Umbes kuu enne kooli minekut kolis Kaares jalgpalli peale üle. „Pere mind jalgpalli poole ei suunanud, sest isa oli rohkem korvpalli peal, õde tegeles võrkpalliga. Küll aga sattusin Kristiine lasteaias kokku jalgpalliinimestega ja väga loogiline valik oli minna Flora trenni. See oli ka ainuõige valik, sest Flora on Eesti parim klubi,“ teatab ta uhkusega.

Nii ongi Kaares terve karjääri vältel kuulunud vaid Florasse. Rohelises särgis tekkis ka unistus, et jalgpallist võiks saada tema elukutse. „Eks ma juba päris lapsena vaatasin suurt jalgpalli ja mõtlesin, et see oleks päris lahe töö, mida tulevikus teha,“ mõtiskleb noormees. „Käisin koguaeg kohapeal vaatamas ja unistasin sellest, et ise ka Flora põhitiimi jõuda. Päris lahe mõelda, et nüüd olen oma lemmikjalgpalluritega samas tiimis ja samas riietusruumis.“

Kõik positsioonid sobivad

Kes on need lemmikud? „Kindlasti Rauno Sappinen! Ma poleks kunagi oodanud, et ta on selline pullivend. Üles kasvades arvasin, et suured jalgpallurid on väga tõsised mehed, aga temaga saab ikka kõvasti pulli ka. Temas on peidus kaks erinevat inimest: üks Sappinen on trennis, teine Sapi on mängus. Kui läheb asjaks, siis on ta kõige suurema fookusega mees üldse – korralik kapteni mentaliteet!“

Kaares jätkab: „Ja kui Kostja (peatreener Konstantin Vassiljev – toim) vahel trenni kaasa teeb, siis see on ikka täiesti teine tera. Ma võin teha täiesti suvalise jooksu liini taha ja ta leiabki täpse söödu. Kui jätan aga liini taha jooksmata, siis hakkab Kostja karjuma. Sellise mehega koos töötada on ikka väga hea kogemus.“

Nagu elus ikka, kui ühed unistused täituvad, tekivad järgmised. Millisena kirjeldaks Andero praegu oma ideaalset tulevikuplaani? „Elu unistus oleks mängida Manchester Unitedis. See oleks ikka kõige luksuslikum!“ teatab noormees. See tähendab, et peagi tuleb kolida piiri taha. „Pole veel päris kindel, millal on õige aeg välismaale minna. Kiirustada ei tahaks, aga venitada pole ka mõtet.“

Kui aga peaks end praegu Michael Carricku juhendatavas Unitedis mingile positsioonile asetama, siis milline see oleks? „Ei kujutagi ette tegelikult. Minuga on nii, et kuhu iganes treener mu paneb, siis mängin seal hea meelega. See võiks olla minu trump, et suudan mitmel positsioonil mängida,“ arutleb Kaares.

Meeskond on kõige tähtsam

Koondise kandidaatide sekka murdis Kaares esimest korda U15 vanuseklassis, kui käis ühel treeningpäeval. „Pärast seda oli aasta aega vaikust, kuni Marko Pärnpuu kutsus mu U16 kogunemisele. Seal õnnestus kohe esimene trenn hästi ja hakati ka edaspidi kutsuma,“ meenutab ta.

Milliseid soovitusi oleks tal jagada noortele, kes tulevad esimest korda koondise kandidaatide kogunemisele? „Palliga peab ikka osav olema ja seda välja näitama! Mõned räägivad küll, et kõige tähtsam on pingutada ja kõvasti joosta, aga mu meelest pole suurt midagi teha, kui sa pole palliga osav. Lisaks tasub olla häälekas ja nähtav, näidata, et oled igas olukorras tiimi eest väljas, sest meeskond on kõige tähtsam.“

Sellise suhtumise pealt ongi Kaaresest kasvanud U17 koondise liider. „Ikka väga uhke tunne on olla selle pundi kapten. Meil on vinge sats, kus käib pidevalt väga kõva andmine. Ja samas saab vajalikul määral pulli ka!“ selgitab 16aastane ründaja.

EM-finaalturniiri nimel on töö käinud juba pikalt. Kaarese sõnul pole senised tulemused olnud sellised, nagu koondis oleks oodanud, kuid ta tunneb, et tiim muutub iga laagriga üha paremaks. „Finaalturniir on koht, kus peame olema sajaprotsendiliselt valmis ja näitama oma täielikku potentsiaali,“ teatab ta.

Üle ei tohi mõelda

Õppetunde on jagunud igat laadi ning mõõtu on võetud oma vanuseklassi maailma tippudega. Kaarese sõnul tuleb igast sellisest kogemusest õppida: „Kui võtame näiteks need Itaalia kutid… Jah, kaotasime neile suurelt, aga samas võtame sealt kaasa selle, et nägime, kuidas need poisid ei kartnud mitte midagi ja olid palliga nii enesekindlad. Neil oli meeskond, kus igaüks oli endas nii kindel, et oli valmis vajadusel mängu oma peale võtma.“

Sellist mentaliteeti tuleb tema sõnul eestlastel veel õppida. „Meie enda puhul on näha, et trennis oleme enesekindlad, lükkame palli küll ja veel, aga seni pole suutnud seda tunnet täielikult mängule kaasa võtta,“ räägib Kaares. „Oma rolli mängib ka see, et suuremate tiimide vastu mängides on tempo meie jaoks ikkagi harjumatu. Peame kohe esimesel minutil aru saama, et nüüd tuleb end kaks korda kiiremini liigutada kui klubi eest mängides. Nendest matšides tuled väljakult ära ikka nii, et kõik kohad valutavad, sest ka füüsiliselt on raske. Seal tehakse haiget, tullakse jõuliselt kehasse. Seal on tase, kus kõik tahavad jõuda täielikku maailma tippu.“

Kapten tundis, et veebruaris toimunud Hispaania laagris tekkis tiimis just vaimsel tasandil mingisugune muutus: „Tuli see õige tunne, et vahet pole, kui suur riik on vastas, küll me suudame neile vastu panna!“

Esmakordselt EM-finaalturniiril osalev Eesti U17 vanuseklassi noormeeste koondis kuulub A-alagruppi, kus peetakse kohtumisi A. Le Coq Arenal ja Rakvere linnastaadionil. Samasse alagruppi kuuluvad veel Belgia, Horvaatia ja Hispaania. Neist edukaim on Hispaania, kes on U17 vanuseklassis kroonitud Euroopa meistriks enim kordi – koguni üheksal korral. Horvaatia on teeninud korra pronksi ning Belgia laeks on jäänud poolfinaal.

B-alagrupp asub alagrupifaasis võistlema nii Kadrioru staadionil kui Kalevi Keskstaadionil. Gruppi kuuluvad Montenegro, Prantsusmaa, Itaalia ja Taani. Prantsusmaa võitis mullu hõbemedalid, kuid ajaloost on neil ette näidata kolm tiitlivõitu – viimati 2022. aastal. Itaalia on võidutsenud kahel korral, Taani on jõudnud hõbemedalile ning Montenegro mängib finaalturniiril esmakordselt.

Turniiri ajakava:

A-alagrupp

25. mai kell 14.30: Horvaatia – Belgia, Rakvere linnastaadion
25. mai kell 20.00: Eesti – Hispaania, A. Le Coq Arena
28. mai kell 14.30: Belgia – Hispaania, Rakvere linnastaadion
28. mai kell 19.00: Eesti – Horvaatia, A. Le Coq Arena
31. mai kell 14.30: Hispaania – Horvaatia, Rakvere linnastaadion
31. mai kell 14.30: Belgia – Eesti, A. Le Coq Arena

B-alagrupp

26. mai kell 14.30: Itaalia – Prantsusmaa, Kalevi keskstaadion
26. mai kell 19.00: Montenegro – Taani, Kadrioru staadion
29. mai kell 14.30: Montenegro – Itaalia, Kalevi keskstaadion
29. mai kell 19.00: Prantsusmaa – Taani, Kadrioru staadion
1. juuni kell 14.30: Taani – Itaalia, Kalevi keskstaadion
1. juuni kell 14.30: Prantsusmaa – Montenegro, Kadrioru staadion

4. juuni kell 14.30: I poolfinaal, Kadrioru staadion
4. juuni kell 20.00: II poolfinaal, A. Le Coq Arena
7. juuni kell 20.00: finaal, A. Le Coq Arena

Alagrupifaasis kohtuvad koondised omavahel korra ning poolfinaalidesse pääsevad edasi mõlema alagrupi kaks parimat. Tänavune Euroopa meister selgub 7. juunil toimuvas suurejoonelises finaalis, mis peetakse A. Le Coq Arenal. Suure spordipeo kohta on võimalik lisainfot lugeda turniiri ametlikult kodulehelt.

Alagrupimängude piletid maksavad 5 eurot, poolfinaali eest tuleb välja käia 7 ning finaalmängu pääsme eest 10 eurot. Turniiripass on saadaval 20 euroga. Pileteid saab soetada Piletilevist ja Eesti Jalgpalli Liidu kodulehelt.

Pildil võtab kapten Kaares mõõtu Montenegro ametivennaga. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee