Lahkumismängu eel: Kostja meenutused!

Kostja esimene mäng Eesti koondises

„Uus-Meremaa, 31. mai, 2006. Tulin vahetusest sisse ja selleks ajaks oli seis juba 1:1. Ragnar Klavan lõi värava. Tulin vahetusest sisse, paar korda jõudsin isegi karistusalasse, aga suuremaid mängulisi mälestusi polegi. Pigem oli selline tavaline noore mängija debüüt.

Seda ma ei kartnud, et mind ei kutsutagi koondisesse. Käisin läbi ka U19 ja U21 koondised, seega mingi eeldus oli, et kui mängin hästi, siis mingil hetkel võiks meeste koondise kutse ka tulla. Sellest küll ei osanud toona mõelda, et koondisekarjäär nii pikaks kujuneb.“

Kostja esimene värav Eesti koondises

„Selle lõin Armeenias. Tegelikult oli ammu ootus, et millal see värav lõpuks tuleb. Olin mänginud juba 14-15 mängu… Kui vaadata videot, siis oli see ilmselt kõigi jaoks ootamatu. Pall lendas väga huvitava trajektooriga – tegelikult läks löök värava keskele, aga pall mängis õhus ja väravavaht ei saanud sellest aru. Ma ei ütleks, et värava löömise hetkel tundsin kohe mingit kergendust, aga pärast mängu sain aru, et nüüd läks karp lahti.“

Kostja esimene värav koondise eest A. Le Coq Arenal

„Koduväljakul Belgia vastu! See värav on väga hästi meeles. Mulle meeldib, kuidas seda tegime – üleminek rünnakusse, Joel Lindpere võitis vastaselt palli, Dima Kruglov tegi äärest suurepärase jooksu, mul oli vaja lihtsalt hästi tabada ja kõik läks õnneks. Siis ma juba teadsin, kuidas väravat tähistada!“

Kõige ägedam mälestus riietusruumist

„Ma arvan, et see oli Põhja-Iirimaal. Läksime sinna kindla eesmärgiga ja täitsime selle. Teenisime võidu välja – see ei tulnud kuidagi juhuslikult. Riietusruumis oli ehtne rõõm… Mitte lihtsalt hea tunne, vaid see oli väga-väga mõnus tunne, mida on raske kirjeldada. Täpselt sellised hetked elavad südames ja hinges veel kaua-kaua ning selle peale saab päris palju häid asju ehitada.“

Treener, kes Kostjat kõige enam mõjutas

„Tarmo Rüütli. Alustasin tema käe all Levadias ja siis sai Tarmost koondise peatreener. Sellest hetkest alates andis tema usk minusse hoogu, mis aitas järgmiste aastate jooksul mul oma mängu näidata. Tema usk, usaldus ja toetus ka rasketel hetkedel… Rüütli oli alati olemas.“

Kas Kostja realiseeris oma potentsiaali?

„Mõtlesin sellest päris palju. Igas mõttes on väga keeruline vastata… Ühest küljest võin endale liiga teha, aga teise nurga alt, kui ausalt öelda, siis võib-olla jäi midagi ikka kripeldama. Samas, kui suuremat pilti vaadata, siis mu unistus oli terve elu jalgpalliga tegeleda. Siiani on see õnnestunud. Selles mõttes läks kõik hästi, aga kindlasti oleks tahtnud midagi veel proovida.“

Kostja esimene treener

„Minu esimene treener oli Maardus – Boriss Kudrjavtsev. Maardus oli grupp, kus poiste sünniaastate vahemik oli 1982-1984 ja siis mina olin seal kõige noorem. Kindlasti on alati kasulik, kui esimesed treenerid on otseselt jalgpalliga seotud. Boriss oli sel ajal tegevmängija ja see andis palju juurde.

Ma armastasin jalgpalli juba enne trenni minekut. Elasin Maardu staadioni lähedal ja vaatasin isa mänge – Maardus oli meeskond, mis mängis teist või kolmandat liigat. Iga nädal oli mäng ja Maardu oli päris sportlik linn. Reeglid olid leebemad ja võisin värava taga palliga mängida, keegi ei pannud tähele. Niimoodi kohtusime ka Dima Krugloviga, sest meie isad mängisid koos.“

Kuidas kirjeldab Kostja Taijo Tenistet?

„Taijo tuli Levadiasse juba päris noorena. Olin ise paar aastat seal mänginud ning tema tuli koos vendade Puridega. Nii stabiilset mängijat annab leida! Tead täpselt, mis hoiakuga tuleb ta väljakule, mida ta suudab teha ja kuidas ta seda teeb. Ta mängib alati sajaga. Tervet tema koondise- ja klubikarjääri saab iseloomustada ühe sõnaga – stabiilne! Teda saab alati usaldada.

Pildil Konstantin Vassiljev esmaspäevasel koondise treeningul. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee