Kuidas sai jalgpallurist kohtunik? Dmitri Kirilovi lugu

Lapsena tegeles Kirilov judoga ning jõudis jalgpallitrenni alles kümneaastaselt. „Alguses käisin Tallinna jalgpallikoolis, aga paar kuud hiljem jõudsin Koplisse, kus minu treeneriks sai Eduard Võrk. Sain seal päris kiiresti meeskonna liidriks. 14-aastaselt kutsuti mind mängima Eesti teise liigasse, 16-aastaselt läksin Lantanasse ja sain meistriliiga kogemuse,“ meenutab ta algusaastaid.

Seiklused Soomes ja Saksamaal

Lantanale järgnes peagi juba Levadia, kuid seal jäi suurem läbilöök erinevatel põhjustel tegemata. „Vigastused hakkasid segama…“ ütleb ta. Ometi võttis Kirilovi karjäär päris huvitava pöörde 2003. aastal, kui tema ja Vadim Dolinin laenati Levadiast Soome II divisjoni klubisse Hyvinkään Palloseura. „Elasin ja treenisin Levadias, aga mängupäeval sõitsin korraks Soome. Omapärane leping, aga kõik oli ametlik. Mängude eest sain ka väikese tasu.“

Piiritagused seiklused sellega ei lõppenud, sest 2004. aastat alustas mees juba Saksamaal. „Kui Levadiaga leping lõppes, siis tekkis Mihhail Artjuhhovi kaudu võimalus minna Saksamaale Oberliga võistkonda TSG Neustrelitz,“ selgitab Kirilov. „Võistkond oli päris heal tasemel – välismängijaid oli toodud Poolast ja Ukrainast, lisaks mina Eestist. Minu peamiseks probleemiks sai keelebarjäär ja kokku olin seal vaid neli kuud.“

Pulmast otse väljakule!

Tagasi koju saabudes jätkus karjäär Aavo Sarapi käe all Tallinna Kalevis. Esimesed kaks hooaega mängiti esiliigas, aga hooajaks 2007 tõusti juba kõrgliigasse. Sealt pärineb ka väga omapärane hetk mehe karjäärist – nimelt lõi ta oma enda pulmajärgsel päeval Levadia võrku kaks väravat. Kalev kaotas küll 2:4, aga Levadia oli toona tõeliselt tugev meeskond, kelle eest käisid tol päeval väljakul näiteks Marek Lemsalu, Taijo Teniste, Konstantin Nahk, Nikita Andrejev, Ats Purje, Konstantin Vassiljev, Tarmo Kink ja teised.

„Kui ma õigesti mäletan, siis reedel abiellusin ja laupäeval oli mäng. Naine ikka uuris, et kas ma olen kindel, et see on hea mõte. Ma vastasin, et muidugi lähen mängule!“ pajatab Kirilov. „Vorm oli igati hea ja pohmelli polnud! Mu meelest oli just kuidagi mõnus ja pingevaba mängida. Levadial oli ikka väga tugev meeskond, aga lõin kauglöökidest kaks ilusat väravat ja tegime neil elu raskeks. Tribüünil oli palju sugulasi, kes olid pärast pulma tulnud mängu ka vaatama.“

Pärast seda hooaega tegi Kirilov sammu tagasi ning jätkas mängimist saaliliigades ning murujalgpalli esiliigas. Peamiselt Araratis, Tallinna FC Anžis ning Kiviõlis. „Esiliigas oli meil Kiviõliga päris hea meeskond, kellega trenni eriti ei teinud, aga kogemusi oli kõvasti. Meil läks päris hästi – korra jõudsime isegi meistriliiga üleminekumängudele,“ meenutab ta.

Miks kohtunikuks?

2010. aastal astus Kirilov kohtunike kooli, mis avas täiesti uue nurga jalgpalliga tegelemiseks. „Mõned vanad tuttavad olid juba hakanud kohtunikuks. Sealt tekkis endal ka huvi. Pärast kursuseid jätkasin esiliigas mängimist ja vilistasin kuskil madalamates ligades. Samal ajal hakati jalgpalliliidust ikkagi uurima, et kas nii suure kogemusega mees ei tahaks kohtunikuna sammu edasi teha. Aasta 2014 jäi esiliigas mängijana viimaseks ning seejärel keskendusingi rohkem kohtuniku ametile,“ ütleb ta.

Kui keeruline oli mängijast kohtunikuks muutumine?  „Mitte eriti. Kohtunikuna olen ikka tundnud, et minu karjäärist jalgpallurina on kasu, sest oskan seeläbi mängu paremini lugeda. Oskan aimata, kuhu võiksin väljakul liikuda ja nii edasi. Teisalt saan aru, mida mängijad erinevates olukordades tunnevad, sest olen nende rollis ka olnud. Ma ise olin mängijana päris emotsionaalne ja läksin vahel veidi hulluks. Samas tavaelus olen väga rahulik mees.“

Huvitav väljakutse oli ka see, et Kirilovi näol oli näiteks esiliiga tasemel tegemist tuntud näoga, kellega prooviti ka mängu ajal omamoodi sõbrustada. „Esialgu võttis ikkagi aega, et leida üles see visioon, milline ma kohtunikuna olen. Alguses oli selles mõttes veidi keeruline end kehtestada, et väljakul oli tihti palju tuttavad, kes mind sinatasid ja Dimaks kutsusid. Ajaga sain paika, kuidas uues rollis käituda ja olla,“ arutleb ta.

Kõige nauditavamad vilepartiid meenuvad talle ikkagi kõrgematest liigadest, sest seal on mäng loogilisem. „Mida kõrgem on liiga, seda parem on ka kohtunikuna tegutseda. Vähemalt minu puhul oli nii. Mäng areneb seal loogilisemalt. Madalamates liigades ei tea kunagi, kas tuleb pikk või lühike pall, aga esiliigas oskad ikkagi selliseid asju natukene paremini ennustada,“ mõtiskleb Kirilov.

Kui kogenud mees hakkab meenutama lõbusamaid või huvitavamaid hetki kohtuniku elust, siis võtab ta esialgu väikese mõtlemisaja. „Ikka mäletan mingeid kummalisemaid hetki… Näiteks, kui mõlemad meeskonnad marsivad väljakule valgetes särkides. Sellistel hetkedel tuleb kiiresti reageerida ja lahendus leida. Ma olin ka kohtunik kuulsas mängus, kus dopingukütid tulid kontrollima Tallinn C.F.-i mängijaid, kellel oli narkootikumide tarvitamise kahtlus. See oli päris ebatavaline olukord – osa jalgpallureid proovisid ära joosta.“

Elu kohtunike vaatlejana

Eelmisel aastal alustas Kirilov aga karjääri kohtunike vaatlejana. „Uus ja huvitav kogemus. Paar aastat tagasi lõpetasin aktiivse kohtuniku töö, sest selg hakkas liiga suurt valu tegema. Kuid kirg jalgpalli vastu on ju ikkagi suur ning tahaks alati kuidagi kaasa lüüa. Sel aastal olingi esimest korda kohtunike vaatleja. Võtsin ise jalgpalliliiduga ühendust ja nad tegid mulle koolituse. Mulle meeldib see töö – põnev on jälgida, mida kohtunikud teevad ja saab mõelda, kuidas ise oleksin samas olukorras käitunud,“ ütleb Kirilov.

Kui keeruline on aga anda ebaõnnestumiste järel õiglast tagasisidet? „Õnneks mul polnud ühtegi sellist mängu, kus kohtunikud oleks väga suurte eksimustega hakkama saanud. Aga vigu ikka tehakse ja siis oleme arutanud, kuidas paremini oma positsiooni valida või kuidas saaks kohtunikud omavahel efektiivsemalt suhelda. Niimoodi saab tulevikus eksimusi vältida.“

Kotunike vaatlejana tegutses Kirilov mullu peamiselt esiliigas ja esiliiga B-s, kuid eelviimases voorus oli ta ametis A. Le Coq Premium liiga kohtumises Flora ja Kuressaare vahel. „Kuna seal on kasutusel ka VAR, siis tulevad lisakohustused ja natukene teistmoodi väljakutsed. Aga kõik läks hästi!“ sõnab ta lõpetuseks.

Pildil: Dmitri Kirlov Tartu derbil, FC Santos vs. JK Welco, 2017. aastal koos abikohtunike Andrei Saveljevi ja Kirill Andreeviga, mängu neljas kohtunik Sander Sepp. Foto: Erakogu

***

Registreerimine avatud: alustab kohtunike kooli uus lend

Eesti Jalgpalli Liit (EJL) viib 2026. aastal läbi jalgpallikohtunike baaskursuseid, millest esimesed algavad märtsis ja aprillis.

Kohtunike kooli oodatakse kõiki jalgpallihuvilisi alates 15. eluaastast (seisuga 01.01.2026). Õigusemõistmise algteadmisi saavad uued kohtunikud omandada viies linnas üle Eesti: Tallinnas, Tartus, Pärnus, Jõhvis ja Rakveres*.

„Kursuste asukohtade ja ajakava koostamisel oleme arvestanud, et võimalikult palju huvilisi leiaks tee kohtunike kooli. Just seetõttu toimuvad koolitused erinevatel nädalavahetustel,“ ütles EJL-i kohtunike koolitusjuht Ain Alev. „Lisaks käime ajaga kaasas ning kohtunike koolis saab osaleda ka läbi e-õppe ja praktika.“

Pärast algkursuse esimese osa läbimist on osalejatel õigus hakata mänge teenindama abikohtuniku ja klubikohtunikuna. Kohtunike kooli osalemistasu on 55 eurot, mis sisaldab esimese aasta litsentsitasu ja koolituse maksumust.

Kohtunike koolitus koosneb erinevatest osadest: praktilistest kontaktõppe päevadest ja iseseisvast tööst.

Registreeri siin!