Kristjan Lukk: positiivseid elamusi on igas kohtuniku rollis rohkem kui negatiivseid

Jalgpallipisik on Kristjanil küljes noorest saati. Ta vaatas jalgpalli televiisorist ja staadionilt, Saaremaa poisina just Kuressaares. Päris varases eas hakkas ta kirjutama ka portaalile Soccernet.ee, kuid ülikoolis tekkis jalkavaimustusse väike paus. „Paari aasta jooksul ei jälginud ma üldse, mis jalgpallimaailmas toimub. Kuid ülikooli lõpus mõtlesin, et päris huvitav oleks jalgpalli vaadata kohtuniku vaatenurgast. Äkki hakkab meeldima… Suuri plaane polnud, aga mõtlesin, et käiks lihtsalt koolitusel ära. Hakkaski meeldima ja siin ma nüüd 11 aastat hiljem olengi,“ räägib ta.

Miks just abikohtuniku amet?

Esimesena määrati ta Welco mängule, mis andis kohe hea emotsiooni. „Nad osalesid toona kuskil madalamas liigas. Mäletan, kuidas fännid kaasa elasid ja püro tegid – päris lahe värk. Kogenumad kohtunikud ütlesid muidugi kohe, et oota, see, kas sulle kohtunikuvärk päriselt sobib, selgub siis, kui vilistad üksinda väljakul olles neljandat liigat. Siis ei olnud seal veel abikohtunikke. Üksinda väljakul olles on ju füüsiliselt võimatu suluseise näha. Ma ei mäleta, et mul oleks ka sealt mingit negatiivset kogemust tekkinud,“ mõtiskleb Lukk.

Video Kristjan Luku esimesest mängust abikohtunikuna:

Kui esialgu jagunesid väljaku- ja abikohtuniku rollid tema jaoks võrdselt, siis tasapisi liikus Kristjan lipuga väljaku äärde, kus ta täna tegutseb Eesti tipptasemel. „Mingis mõttes olen siiani ka väljakukohtunik, sest nii saalis kui ka rannas jooksed küll külje peal, aga mõlemad on mängukohtunikud kui sellised. Seega hoian endiselt vilet ka ikka käes,“ ütleb ta. „Lisaks olen paar korda aastas ka murujalgpallis väljakukohtunik, et endale seda vaatenurka meelde tuletada. Niimoodi on selgem, kuidas väljakukohtunik mängu näeb ja saan endale teadvustada, mida abikohtunikuna teha saaksin, et teda aidata.“

KAAT programmis osales ta samuti väljakukohtunikuna, kuid protsess joonele liikumisel oli orgaaniline. „Ühel hetkel sain aru, et väljakukohtunikul on ikkagi suurem vastutus ja ebaõnnestumisi elatakse rohkem läbi. Tema vastutab ikkagi kogu brigaadi eest. Muidugi vastutan ka abikohtunikuna paljude asjade eest, aga erinevus on sees. Pinge ja surve on väljakukohtunikuna suurem. Mina sain aru, et naudin abikohtunikuks olemist rohkem. Mäletan, et mingil hetkel tuli otsus, et teen abikohtuniku tööd nii hästi kui saan ja pürgin seal nii kõrgele kui võimalik,“ meenutab Lukk.

Kõrgemal tasemel on lihtsam

Avalikus ruumis räägitakse kohtunikest rohkem olukordades, kus nad eksivad. Kuid Lukk kinnitab, et negatiivsust pole sugugi nii palju, kui võib tunduda. „Positiivseid elamusi on igas kohtuniku rollis rohkem kui negatiivseid. Kohtunike kogukond teab ise neid tehnilisi detaile, mille üle rõõmu tunda. Tihti on need nüansid, mida pealtvaataja ei pruugigi märgata. Mina abikohtunikuna tean, kui olen hästi piiripealse suluseisu olukorra pihta pannud. Vahel tuleb ka mõni teine abikohtunik juurde ning ütleb, et kuule, see oli nii raske olukord, super, et pihta panid. See on hea eduelamus. Pealtvaataja ei pruugi arugi saada, et see oli nii keeruline olukord. Me ise teame neid tehnilisi detaile ja näeme neid võite,“ ütleb ta.

Lukk julgustab noori kohtunikke edasi pürgima, sest mida kauem oled ametit pidanud ja mida kõrgemale tõusnud, seda nauditavam see kõik on. „Mida kõrgemal tasemel on liiga, seda lihtsam on kohtuniku tööd teha. Seal tekivad konfliktsed olukorrad ja vaidlused reeglina ikka siis, kui päriselt oli ka midagi. Mida madalam on liiga tase, seda rohkem hakatakse tühjast tüli tekitama. Madalamates liigades on rohkem olnud olukordi, et kaotaja võistkond ei taha tulla käppa suruma. Kõrgemal seda tavaliselt ei juhtu,“ tunnistab ta.

Kohtuniku ametiga kaasneb tihti ka väljakutse, kuidas asetub see tavaelu ja igapäevatöö vahele. „Kahe ameti pidamine nõuab ikka mingeid ohverdusi. Minu puhul on jalkakohtuniku amet umbes poole kohaga töö, seda mitte tasu mõttes, vaid panuse osas. Kui kaks töökohta kokku liita, siis tekib minu puhul selline 1,5 koha koormus. Isiklik aeg kahaneb. Treenin igapäevasel hommikuti või õhtuti, vahel nii hommikul kui ka õhtul. Ettevalmistused, analüüsid, seminarid ja koolitused toimuvad samuti reeglina töövälisel ajal õhtuti ja nädalavahetustel,“ selgitab kogenud kohtunik.

Abipolitseinikust jooksusõber

Kusjuures selle kõige juurde mahub ka vabatahtlik töö abipolitseinikuna, mis nõuab umbes 20-40 tundi kuus. „See on võimalus ühiskonnale midagi tagasi anda ja seda teen lihtsalt sooja käepigistuse eest. Olen mõelnud, et jalgpallikohtunike seas on päris palju politseinike ja õpetajaid. Minu meelest on neis kolmes ametis ühisosa selles, et sa tahad aidata mingil tegevusel hästi toimida. Olgu selleks tegevuseks jalgpallimäng, koolitund või inimeste igapäevaelu, olgu see liikluses või kus iganes. Ja kui tegevuste tegijad ei taha mingil põhjusel reegleid järgida, siis oled valmis vajadusel neid ka karistama. Igal pool on päris sarnane dünaamika. Ju olengi selle pärast abipolitseinik ning tegelikult olen paar aastat õpetanud Arte gümnaasiumis humanitaaraineid.“

Ja see pole veel kõik! Kristjan on aktiivne harrastusjooksja, kelle maratoni rekord on 3.35 ja poolmaratoni tippmark 1.30. Mehe sõnul aitab pika maa jooks arendada baasvastupidavust ning elu järele mõelda. „Mõtted saavad klaarimaks. Vahel jooksen ja mõtlen ka mängude üle järele – otsin, kuidas oleks võinud mingeid olukordi kohtunike koostöös teistmoodi lahendada,“ räägib Lukk, kes ei aja maratonirajal otseselt taga rekordeid. „Ennast tahan alati ületada. Kellegi teisega ma ei võistle. Kui kunagi kohtunikuameti maha panen, siis ehk jooksen päris spetsiifiliste treeningute pealt ka alla kolme tunni. Õnneks sobib pikamaajooks ka hiliskeskealistele meestele.“

Õpetlik amet

Kohtuniku amet tekitab palju olukordi, kus on vaja hetkega vastu võtta otsus, mis tekitab alati emotsioone. Kristjan jagab üht õpetlikku lugu, mis aitas tal tugevamana edasi liikuda: „Kohtunike seas on palju erinevaid inimesi, kes on ka muudes jalgpalliga seonduvates rollides. Kord oli üks noorte mäng ja teadsin, et üks kohtunik, kellega varsti koos mängu teenindame, on ühe võistkonna treener. Aga kui tulid protokollid, siis tema nime seal polnud. Küll märkasin teda tribüünil, kus ta juhendas ja seletas. Tundus kahtlane… Pärast mängu tulid mängijad ütlema, et vastasmeeskonna treeneril oli juhendamiskeeld. Kontrollisin üle ja tal oli tõesti kehtiv juhendamiskeeld – kandsin selle ette ning tema keeldu pikendati.

Noore kohtunikuna muretsesin, et kuidas me nüüd koos mängu teenindame, aga lõpuks ei rääkinud ta sellest intsidendist sõnagi. Sain aru, et tegin eetilise ja õige teo. See õpetas mulle, et peame alati oma rolli tajuma kohtunikuna ja teiste mänguga seotud isikutega. See olukord aitas noorena kompassi paika panna ja hiljem pole mingitki kahtlus olnud selles, miks ja mida teen.“

UEFA CORE-programmis osalenuna mõtleb ta ka järgmistest sammudest, sest kohtunikel on pea alati võimalus edasi liikuda. „Ma olen uhke selle üle, kuhu olen jõudnud. Kohtunike kooli minnes ei mõelnud ma sellisest karjäärist. Ülemist piiri pole ma seadnud, aga tahan olla Eestis tipus. Praegune olukord on suure töö tulemus, aga siit on võimalik kõrgemale tõusta. UEFA CORE-programmis osaledes nägin rahvusvahelist poolt ja arenguvõimalusi. Tuleb edasi teha, aga lihtsalt rohkem. CORE-programm andis veel parema mindset’i, kuidas mõelda väljakul, kuidas teha füüsilist ettevalmistust, kuidas ennast analüüsida. Meil olid koos kaheksa riigi kohtunikud, näiteks ka inimesed Šotimaalt. Glasgow derbit ei anna kuidagi võrrelda Tallinna derbiga, aga meil on teineteiselt ikka palju õppida,“ ütleb Lukk lõpetuseks. 

Huvitaval kombel on just üks koos Kristjaniga mullu CORE-programmis osalenud šotlane peagi Nõmme Kalju ja Tirana Partizani euromängus väljakukohtunikuks.

Lugu ilmus kohtunike juulikuu infokirjas.