JALKA│Miks annavad kohtunikud kaarte ainult püsti seisvatele mängijatele?

Vahel võib jääda mulje, et kui vea teinud mängija ka ise haiget saab, üritab ta kuidagi kohtuniku empaatiavõimele rõhuda ja loodab, et kui ise piisavalt närust nägu teeb, pääseb ta ka distsiplinaarkaristusest. Või siis üritab vea teinud mängija olukorrast võimalikult kiiresti võimalikult kaugele joosta, nagu oleks sellega võimalik kaardist pääseda.

Paraku on täpselt nii nagu 1993. aastal välja tulnud kõigi aegade esimeses „FIFA“ videomängus – vea tegemise järel võid küll kohtuniku eest minema joosta, aga mäng ei jätku enne, kui vilemees on su kätte saanud ja kaarti näidanud.

Kas nii on aga võimalik kaardist pääseda, kui ise jäädagi vea tegemise järel maha lamama?

Niisiis – miks ootavad kohtunikud, et mängija püsti tõuseks, kui soovivad talle kollast või punast kaarti näidata?

Vastavad Eesti Jalgpalli Liidu kohtunike osakonna liikmed ning endised kohtunikud ja praegused rahvusvahelisel tasemel kohtunike vaatlejad Hannes Kaasik ja Uno Tutk:

„Sellel on laias laastus kaks põhjust. Esimene neist on austus – nii nagu sa ei räägi maas lamava inimesega ja suhtled temaga samalt tasapinnalt, on sama ka kaartide näitamisega. Rääkimisega on muidugi teine teema siis, kui kohtunik küsib mängijalt, kas ta vajab arstiabi.

Teine põhjus peitub selles, et pikali olev mängija ei pruugi aru saada, et talle on kaarti näidatud. Selleks et info jõuaks inimesele kohale ja ta teaks, et talle kaarti näidati, on kõige parem, kui ta oleks püsti ja näoga kohtuniku poole. Lisaks ei pruugi ka teised mängijad ja pealtvaatajad aru saada, kellele kaarti näidati, kui kohtunik seda pikali olevale mängijale näitab.

Vahel näitavad kohtunikud kaarti ka seljaga olevale mängijale, aga seda ainult juhul, kui mängija ise ei soostu ümber pöörama. Siis on see mängija enda risk, kui ta sellest infost ilma jääb. Pikali olevale mängijale võib kaarti näidata ainult juhul, kui ta tõesti kanderaamil platsilt minema viiakse ning midagi muud üle ei jää.

Kui kohtunik mõne selle põhimõtte vastu eksib, ei mõjuta see otseselt tema hinnet, mille ta kohtunike vaatlejalt saab, vaid see on rohkem stiili ja kohtunikutarkuse küsimus. Samasse kategooriasse kuuluvad ka sellised asjad, et inimesega rääkides tuleb talle silma vaadata ning mängijal ei tohi lasta enda juurest ära minna, kui jutt on pooleli – kohtunik on mängu juht! Samuti ei tohi mängija peale näpuga näidata – ka Eestis on see ebaviisakas, aga mõnes kultuuris tähendab see lausa: ma lasen su maha!“

Lugu ilmus septembrikuu Jalkas

Pildil: Kaks mängijat on kokku põrganud ja haiget saanud. Kohtunik Grigori Ošomkovil tuleb nüüd otsustada, kumb oli süüdi ja kas tegu väärib ka kaardi näitamist.

Tekst: Raul Ojassaar
Foto: Jana Pipar