JALKA│lugeja küsib│Alo Bärengrub: tunnen, et mõnes mõttes lõpetasin liiga vara

Miks otsustasid hakata just jalgpalli mängima? (@kaspar.liiv)
Esiteks sellepärast, et mul tekkis selline võimalus. Olen Kehtnast pärit ja kunagi loodi sinna FC Flora Kehtna jalgpallikool. Kutsuti trenni, sealtmaalt hakkas see meeldima ja selle juurde olen jäänud. Eks käisin ka igasugustes muudes ringides, aga mujale ma püsima ei jäänud – käisin kunagi maadluses, rahvatantsu olen kunagi teinud ja paar korda ka tantsupeol käinud. Jalgpallikool oli aga põhiline argument. Alustasin jalgpalliga tegelikult tänapäevases mõttes suhteliselt hilja, üheksa-kümneaastaselt.

Kuidas hindad oma aega Bodø/Glimtis? (@grafmonton)
Kolm aastat ma seal olin – 2008, 2009 ja 2010. Algus oli täitsa okei, meil läks hästi ja sain mänguaega. Pärastpoole saigi probleemiks mänguaja vähesus, mispeale riskisingi, lõpetasime osapoolte kokkuleppel lepingu ja üritasin mujale saada. Üldiselt jäin tegelikult nende kolme aastaga rahule – see oli ju minu ainus välisleping. Norra liiga on tugev ja korralik, meeskond oli toona nii-öelda jojo-meeskond, kes pendeldas meistriliiga ja esiliiga vahel. Sain hea kogemuse. Liiga oli füüsiline, kiire ja eluolu oli ka väga huvitav.

Muide, ma ei ole nende tegemisi viimasel ajal väga palju jälginud, aga tean, et Glimt on nüüd väga hästi mänginud – eelmisel aastal olid teised ja sel hooajal suisa liidrid. Minu jaoks on see väga üllatav – see on umbes Pärnu-suurune linn. Jalgpall on seal aga põhiala ja staadion rahvast täis.

Meeskonnas oli samal ajal ka Pavel Londak, kes oli juba aasta enne mind seal olnud ning oli veel ka pärast mind tükk aega seal. Tal oli seal küll pere kaasas, mina olin veel poissmees, aga natuke käisime ikka väljaspool jalgpalli ka läbi.

Kas saaksid norra keeles restoranis toidu tellitud? Palju norra keelest meeles on? (Paul)
Arvan küll! Nüüd hakkan küll juba ära unustama, aga norra keel on minu jaoks pigem lihtne keel. Toidu tellimise ja enda tutvustamisega sain hakkama küll. Jeg norsk veldig bra, jeg er trettiseks år gammel (ma räägin norra keelt väga hästi, olen 36 aastat vana – toim.) ja nii edasi! Mulle meeldis, et klubi poolt võimaldati meile kohe ka õpetaja. Üks-kaks korda nädalas saime Paveliga temaga kokku ja saime kiirelt põhja alla. Selles keskkonnas elades õpib tegelikult keelt kiiresti.

Milline profiklubi, mille eest mängisid, on sulle kõige südamelähedasemaks jäänud? (Teet, Rapla)
Olen kusjuures sellele mõelnud – Flora, Glimt ja Kalju võiksid need kolm profiklubi olla ja kõik need on minu karjääris olnud väga erinevad. Floras olen ma kasvanud ja sirgunud, aga seal pole ma meistriks tulnud ega eurosarjades edukas olnud. Eesti mõistes olin Kaljus edukam, samuti tulime Kaljuga esimest korda meistriks ja olime eurosarjas edukad. Glimt on jällegi ainus välisklubi – kõigil on oma koht.

Kui Flora ja Kalju mängivad, siis ma isegi ei oska öelda, kelle poolt olen. Vaatan mängu sportliku huviga! Mulle meeldib vastasseis, mulle meeldib sportlik intriig ja sportlik emotsioon, mida jalgpall peabki pakkuma.

Kui lähedal olid MLSi siirdumisele? Milline nägi sealne katsetamine välja? (Kadi, Tartu)
Tagantjärele mõeldes on tegelikult väga kurb, et ma sinna ei saanud. Olin Portland Timbersi juures Los Angeleses testimas, see oli pärast Bodø/Glimti perioodi. Kui USAs mõne tavainimesega räägid ja ütled, et oled athlete (sportlane – toim.), siis nende jaoks on see vau-koht. See kajastus ka meeskonnas – kogu see sportlik pool, arstid, kõik see oli täiesti tipptasemel. Seal olles oli kohe selline tunne, et no sinna ma tahaks saada!

Ma arvan, et mul läks testimine enam-vähem normaalselt. Testitavaid oli lisaks mulle veel ja minu meelest sai neil põhiründaja vigastada ja mängu tuli välismaalaste limiit. Ma ei oska kinnitada ega ümber lükata, mis täpne põhjus oli, miks ma sinna ei pääsenud, aga treenerilt tulnud info põhjal sain niimoodi aru, et just see välismaalaste limiit oligi põhjuseks. Näiteks mu toakaaslane, kes ise tundis, et tal ei läinud testimine üldse hästi, võeti võistkonda, tema oli aga ründavam mängija.

Kui ootamatult tuli sulle mängijakarjääri lõpp? Jäi mulje, et jäid ühel hetkel lihtsalt ripakile ja otsustasid lõpetada. (Venno, Kohila)
Tuli ootamatult. Ma ise võtsin selle otsuse suhteliselt ootamatult vastu.

Ma arvan, et ma võiksin veel praegugi meistriliigas mängida. Pigem oli see tugevalt emotsionaalne pool, miks selle otsuse tegin, aga olid ka ratsionaalsed põhjused. Ma ühel hetkel justkui väsisin ära. Samas ei saa öelda, et väsisin, aga tundsin võibolla, et mind ei hinnatud selliselt, nagu ma ise arvasin, et vääriksin. Mulle tõesti ei mahtunud see pähe, et ma olen ikkagi eluaeg väga selgelt selle nimel vaeva näinud ja ühel hetkel öeldakse mulle nii, et… See, kuidas mind hinnati ja minuga suheldi, austus ja kõik need asjad – ühel hetkel tundsingi, et aitab, ma ei jõua sellega kaasa minna. Võtsin selle otsuse vastu.

Ma otseselt ei kahetse seda, aga mängin ju tänaseni jalgpalli ja olen alati jalgpalli kirglikult suhtunud. Ma usun, et paljud võivad öelda, et olen emotsionaalne. Praegu olen treenerina emotsionaalne kohtunike ja mängijate suhtes, aga mängijana olin samamoodi suhteliselt sõnakas ja emotsionaalne. Minu jaoks ongi jalgpall emotsioon, see on emotsionaalne mäng. Eks ma mingil hetkel mõtlesin, et mis oleks võinud saada, aga reaalne elu tuleb peale ja mingis vanuses, kui on juba pere ja lapsed, siis tuleb ka rahaline aspekt mängu.

Kas pärast karjääri lõpetamist on mõni tippklubi üritanud sind ka tagasi meelitada? (Hanno, Viljandi)
Otseselt ei ole. Ma aimasingi, et midagi sellist võidakse küsida, ja hakkasin mõtlema – kui lõpetamisotsuse välja hõikasin, siis toonane Paide peatreener Meelis Rooba oli üks väheseid, kes küsis, et mis mõtted mul on. Paide oli ju toona väga selgelt amatöörvõistkond, aga minu jaoks ei tundunud see reaalne – müts maha nende ees, kes on tööinimesed ja jõuavad veel päeva lõpus neli-viis korda nädalas trenni teha ja meistriliigas edukalt mängida. Ju siis oligi õige aeg lõpetada, kui kellelgi huvi või tahtmist polnud!

Mängisid Eesti koondises 48 mängu. Milline neist jäi kõige rohkem meelde? (Toomas, Virtsu)
Minu kõige edukam aeg koondises oli siis, kui Norras mängisin ja Tarmo Rüütli koondise peatreeneriks oli, nii 2008–2009. Sealt võib kindlasti välja tuua mängu Brasiilia vastu – mul oli õnn selles kohtumises osaleda. Sinna perioodi jäi ka sõprusmäng Portugaliga, mis oli ka Mart Poomi lahkumismäng. Üldse – mängud suurte riikide vastu. Hispaaniaga mängides tegin Fernando Torrese vastu penalti…

Lisaks on meeles need mängud, kus ma olen koondises kapten olnud – Gruusia ja Poola vastu näiteks. Mul on tegelikult üldse päris palju sõprusmänge kirjas – konkurents kaitseliinis oli kõva, mängijaid jagus ja mina pidin oma koha eest võitlema.

Kas olid koondisemängude järel ka suur särgivahetaja? Kas sinu kogus on mõne kuulsa mängija särk? (Andrei, Tallinn)
Brasiilia mängu järel õnnestus mul näiteks Robinhoga vahetada. Üldiselt olen ikka vahetanud – samamoodi olen sõpradele-tuttavatele oma koondisesärke andnud. Kaasaelajaid ja küsijaid omal ajal ikka jagus! Mul on praegu kuskil kapi peal üks suur kast, mis on vastaste särke täis. Niisugust ruumi ei ole ma veel leidnud, kus neid kõiki eksponeerida, aga 30–40 särki on olemas küll. Robinho on sellest seltskonnast ilmselt kõige kuulsam mängija. Kohtumine Brasiiliaga oli üldse eriline – paljud ju arvasid, et Brasiilia tuleb siia ja teeb meile 10 : 0 pähe, aga saime vääriliselt hakkama.

Kas parem on minna välismaale väga noorelt või juba küpse mängijana, nagu sina seda tegid? (Markus)
Olen sellele tagantjärele ka mõelnud – mina läksin peaaegu 24aastaselt ja see oli tegelikult viimane aeg! Aeg läheb ju kiirelt – kui oled 24–25, siis üks leping ja oled juba 30, teine leping ja juba 35, ongi karjäär läbi. Kui vaadata teisi mängijaid, siis hea näide on ju Ragnar Klavan, kes käis juba 17aastaselt Norras, sai maitse suhu ja edaspidi oli juba tunduvalt lihtsam. Kui varakult ära käia, siis on edaspidi võibolla lihtsam seda käiku uuesti teha. Jalgpallurite jaoks on aeg armutu. Julgen väita küll, et mida varem, seda parem.

Kui kaua sa näed ennast pikemas perspektiivis Raplamaa JK ridades mängijana väljakule jooksmas ja kuidas hindad treeneri versus mängiva treeneri rolli mõju meeskonnale? (Ravel, Rapla)
Hea küsimus. Ma arvan, et ma tean ka, kes see Ravel on! (Naerab – toim.).

Ma olen kaks viimast aastat olnud teises liigas Raplamaaga mängiva treeneri rollis. Juba eelmisel aastal mõtlesin tugevalt sellele, et ühest küljest tahaks justkui mängimisega ära lõpetada, aga teisalt tahaks mängida nii kaua, kui jõuan. Samas saan aru, et mängiva treeneri roll ei pruugi olla kõige efektiivsem, tunnen, et mul on väljaku kõrvalt ka palju anda ja juhendada. Mingil määral see pärsib.

Usun, et varsti tuleb aeg, kus pean jääma treeneriks ja mängimise lõpetama, kuigi emotsionaalselt tahaks väga jätkata. Olen natuke seljahädadega ka vaevelnud. Ütleme nii, et mängijakarjäär on oma jälje jätnud – kui tahan normaalselt elada, siis pean aktiivse mängimise mingil hetkel niikuinii lõpetama. Kui hüpata natuke küsimustes tagasi, siis mõnes mõttes emotsionaalselt tunnen, et lõpetasin liiga vara ära – arvan, et oleksin võinud tubli neli-viis aastat veel Eesti mõistes tippjalgpallis olla. Arvestades seda, et ma arvan, et praegune tase on nõrgem, kui siis oli – meil on ju vanemaid mängijaid, kes on aasta-kaks kõrval olnud ja edukalt tagasi tulnud. Minu jaoks on see mingil määral märk, et järelikult liiga ei ole piisavalt tugev ja uued mängijad ei ole suutnud neid positsioone ära katta või kedagi välja süüa.

Kehtna jalgpallikooli algkoosseis: kelle saadaksid väljakule? (@margonoode)
(Mõtleb ja arutleb pikalt – toim.). Loodan, et ma kedagi ära ei unustanud, aga koostan võistkonna Kehtna 1984. aastal sündinutest. Teeme nii: paneme väravasse Kristjan Pallavi, kes on meil ka Raplamaa JK eest figureerinud. Kaitseliinis on Alo Bärengrub ja Enar Jääger keskel, äärtele lähevad Jan Võsa ja Martin Hurt. Paremale äärele paneme kiire mehe Andres Seersandi, keskväljale Antti Arsti ja Ott Reinumäe, vasakule äärele Janar Jõgimaa. Martin Vunk läheb ründaja alla ja tippu tuleb Jarmo Ahjupera. Meist paar aastat vanem Vjatšeslav Zahovaiko tuleb veel treeneriks. Voh!

Millisele maailma tipptiimile ja koondisele pöialt hoiad ja miks? (Brent)
Mul ei ole kusjuures sellist tugevat eelistust välja kujunenud. Puusalt võiks öelda Barcelona ja Hispaania, aga eks see ole mängustiilide küsimus. See on filosoofiline küsimus: seal harrastatakse ilusat jalgpalli ja eks me kõik tahaksime selliselt mängida, aga reaalsus on võibolla teistsugune: kas see on meil veres? Kas on õige mõelda, et hakkame Eestis ka seda viljelema? Siin lähen juba vist natuke liiga filosoofiliseks, aga õige kesktee on vaja leida. Kui Meistrite liiga algab, siis jälgin küll alati mõnuga, aga selline fänn ma ei ole, et tõmbaks kellegi särgi selga ja hõiskaks teleka ees kaasa.

Kus näed ennast jalgpallilises mõttes kümne aasta pärast? Kas soovid hakata tipptreeneriks? (Maarja, Tallinn)
Miks mitte. Tipptreeneriks saamine on protsess, treenerina alati õpid – ma arvan, et pikas perspektiivis võiks nii mõelda küll, aga see peab olema täpselt õige hetk ja õige tunne. Samas ma ei mõtle, et minust peab kindlasti saama tipptreener. Kui treeneritööd alustasin, siis see tuli natuke ootamatult ja natuke suunatult, aga praegu tunnen, et olen õnnelik, et see nii läks. Süües kasvab isu.

Eesti jalgpallis on aga tööd nii palju, et ma arvan, et kui ma tipptreeneriks ei saa, siis ma ei ole väga kurb. Töö ja areng käib järjepidevalt. Mõnes mõttes tunnen isegi, et mul pole nii palju aega, et tegeleda ära kõigega, millega tahaks!

Kui oleksid Eesti koondise treener, mida muudaksid, et me jõuaks tagasi aegadesse, kus Tarmo Rüütli oli treeneriks? (Tiit)
See on praegu kõige parem või kõige aktuaalsem küsimus! Ma olen olnud koondises väga erinevate treenerite käe all ja nad kõik on midagi andnud, mingi jälje jätnud, nii mulle kui koondisele. Tarmo Rüütli ütles, et vaja on väravaid ja väravamomente, sest publik tuleb staadionile emotsiooni saama. Kui vaadata Tarmo Rüütlit, siis võibolla ongi praegu puudu tema mentaliteet ja suunamine, et tekitada võimalusi ja väravaid. Olenemata sellest, milline jääb lõpuks tulemus, jääb sellest positiivne emotsioon. Arno Pijpersist jäi näiteks meelde, et tema valis alati taktika vastavalt mängijatele, kes tal parasjagu kasutada oli – kuidas parasjagu konkreetse 11 mängija nõrkused peita ja tugevused välja tuua.

Viggo Jenseni puhul saab ehk kaasa võtta tema sirgjoonelisuse – teinekord on ka sellist mängu vaja. Natuke olin lõpus ka Magnus Pehrssoni käe all, temal oli kõike piisavalt: taktikalist poolt, punktuaalsust, väga selget rollipõhist tegutsemist, kus igaühel olid omad ülesanded.

Nendelt neljalt-viielt treenerilt on kõigilt jäänud midagi sellist, mida meil ehk praegu ei ole. Meie mentaliteet on hetkel selline, et tahaksime õudselt ilusat jalgpalli mängida, aga kui meil ei ole sellist võimekust, siis me ei saa seda mängida. Lisaks oleks vaja natuke rohkem sportlikku viha, agressiivsust ja paremat mentaalsust. Ega minagi pole kunagi eriline jalgpallivirtuoos olnud, samamoodi Raio Piiroja, kes on meile jalgpalli mõistes nii tulemuse kui emotsioonide poolest väga palju andnud, aga võibolla ongi meil praegu just seda poolt rohkem vaja, mitte seda, kui hästi palliga mängime.

Kes on parim treener, kelle käe all oled mänginud? (Andres, Tallinn)
Kahtlemata Tarmo Rüütli, kui mõtleme koondist. Klubi osas tooksin välja Pasi Rautiaineni, kes andis minule viimase tõuke ja patsutas õlale, et soovib mulle välismaal edu. Kui praegu ise treenerina mõtlen, mida treenerid mulle edasi on andnud, siis temalt on pärit mitu väga selget nüanssi, nii mentaalsed kui jalgpallilised asjad.

Kes on lemmik tiimikaaslane, kellega oled koos mänginud? (Andres, Tallinn)
Siin peaks taas väga pikalt mõtlema, et mitte kellelegi liiga teha! Ma jätan selle nime igaks juhuks õhku. Neid häid inimesi ja häid sõpru on palju. Pigem olen alati kõigiga hästi läbi saanud.

Palju rinnalt surud? (Indrek, Tallinn)
Omal ajal võisin 80–90 kilo ikka ära suruda. Jalgpalluritel ei ole see eesmärk omaette – oluline on lihasvastupidavus ja seal on raskused ilmselgelt väiksemad.

Kas oled vaba ja vallaline? (Anna, Tartu)
Ei ole! Olen õnnelikus abielus ja kahe tütre isa. Vanem tütar on kaheksa-aastane, noorem viiene.

***

Alo Bärengrub

Sünniaeg: 12.02.1984
Klubid: FC Flora, FK Bodø/Glimt, Nõmme Kalju
Mängiva treenerina: Raplamaa JK
Saavutused: Eesti meister 2012, karikavõitja 2015, superkarikavõitja 2004
Koondisekarjäär: 48/0

Lugu ilmus oktoobrikuu Jalkas

Tekst: Raul Ojassaar