JALKA | treener | Raul Rebane: naerunäod panevad unustama mured

„Poisina tegin palju erinevaid spordialasid suusatamisest maleni, aga kõige rohkem tahtnuksin siiski jalgpalli mängida,” räägib Mõniste vallast Hüti külast pärit Raul Rebane. „Seda ma tegingi, aga paraku puudus väikeses kohas jalgpallitreening. Vennaga mängisime iga suvi vanaema juures heinamaal vutti. Kaks tokki oli püsti ja mäng käis õhtutundideni, eriti MMi ajal. Etendasime seal kahekesi esiviisiku tõrjeid ja väravaid. Seal lähedal oli kuulus Metsavenna talu. Vahel oli teisi poisse ka kambas, sõitsime ratastega küla läbi ja kutsusime kõiki mängima, aga enamasti askeldasime kahekesi. Pärast läksime ujuma.”

Mõniste kooli esindusalaks kujunes saalihoki, milles suudeti koolinoorte tasemel olla parimaks üle terve Eesti. Jalgpallimeeskonna kokkusaamine ja konkurentide leidmine on väikeses kohas aga raske ja nii pidi jalgpall ootama. Alles siis, kui Raul Rebane läks õppima Võru Kreutzwaldi gümnaasiumisse, pääses ta Võru JKs korralikult jalgpalli harrastama. Esialgu duublis ja aasta-pooleteise pärast oli ta juba esindusmeeskonnas ning pallib tänaseni Võru Helioses. Edasi viis tee Tartu ülikooli kehakultuuri õppima.

„Kuulsin, et Tartu Tammeka otsib noortetreenereid, ja mõtlesin, et miks ma üldse õpin, kui ei püüa erialast rakendust leida,” selgitab Raul Rebane. „See oli 2014. aastal, kui läksin klubisse vestlusele ja mind võeti vastu.”

Rebane tunnistab, et sai ülikoolist palju kasulikku teooriat, eriti psühholoogiasse puutuvat. Aga praktiline töö on hoopis midagi muud: „Lapsed võivad kõike korraldada! Näiteks poisid läksid enne ja pärast trenni omavahel kaklema. Tead ju küll, et nii ei tohiks, aga tollal ei osanud ma midagi mõistlikku öelda, ma ei saanud aru, miks peaks selline asi üldse juhtumagi. Toona ei osanud nii vaadatagi, et tegemist on väga tõsise asjaga. Praegu järgneks kohe kõne lapsevanemale ja vestlus. Oht on selles, et kui asjaosalised pääsevad kergelt, siis on sellised asjad kergemad korduma. Õppisin paari kuuga Tammekas rohkem kui ülikoolis terve stuudiumi ajal. Õppisin oma vigadest ja teisi kõrvalt vaadates. Töötasin Alar Trummi kõrval, kellelt sain palju kasulikku.”

Praeguseks on bakalaureuseõppe läbinud Raul Rebane Tammekas 2003/2004. aastal sündinud ja 2011. aastal sündinud Valgete rühma peatreener. Jalgpallitunde käib ta andmas ka Hansa kooli esimese ja teise klassi õpilastele ning Karu lasteaialastele. Väikestega tegelemine talle sobib.

„Iga grupi puhul peab arvestama, et treening oleks eakohane ja harjutustega saadaks hakkama,” räägib Raul Rebane. „Kõige väiksemate puhul on tähtis, et oleks lõbus ja selle varjus nad õpiksid ka. Kui nad maha istuvad ja väsivad, siis on see märk, et on igav. Treening ongi selline, et vahepeal räägid juttu ja siis tuleb jälle uus harjutus. Meeleolu peab olema positiivne ja see algab alati treenerist. Kui lähed halva tujuga, siis peegeldavad lapsed selle kohe vastu. Sa saad selle täpselt sama mõõduga tagasi: neil ei tule asjad välja nõnda, nagu peaks. Märksõnaks on kannatlikkus ja seda mul õnneks jätkub. Mulle meeldib, et nad on rikkumata ja mul on võimalus neid aidata saada paremaks jalgpallis ja inimesena. Püüan õpetada, kuidas peaks elus käituma. Nendega tegelemine on suurepärane: mulle meeldib, kui naerul näod vastu tulevad ja kõik mured ununevad.”

Treeneri D-litsentsiga Raul Rebane tahab lähiajal rõhku panna koolitustele. Iga treening on oluline ja ka treener peab omalt poolt suutma andma maksimumi, kasutama võimalikult tõhusalt talle antud aega.

„Mingit muud eesmärki peale õppimise mul hetkel ei ole,” ütleb Rebane. „Tahan saada võimalikult kõrge kvalifikatsiooni ja oma ametis edasi liikuda. Lastega tegelemist ei tahaks samas jätta, nendega meeldib mulle väga. See on ka paras proovikivi, sest tänapäeva lapsed kipuvad olema jonnakad. Kui kullimängus ei saa olla kull, siis on nutt lahti. Aga sellele tahtmisele ei tohi järele anda. Muidu saab ta vale õppetunni, et nutmine viib sihile. Aga elus nii ei ole. Ei juhtu suurt midagi, kui tema tönnimine märkamata jätta, ta saab sellest üle. Jalgpallitreening ongi nagu elukool. Siin käib ju pidev suhtlemine, olukorrad vahelduvad ja kõigele sellele peab reageerima. Kukutakse ja tõustakse. Vahel aidatakse teineteist püsti – tore vaadata, kui nii juhtub! Mulle on väga oluline, et minu gruppides oldaks üksteise suhtes sallivad ja uusi tulijaid võetaks hästi vastu. Et kõigil oleks hea olla. Oleme üks võistkond ja kõik peavad end võrdselt hästi tundma.”

Lugu ilmus juunikuu Jalkas

Tekst: Indrek Schwede
Foto: Kalle Paas