JALKA | treener | Cum laude Kätlin Hein end karmiks ei pea

Kostiverest pärit Hein jõudis jalgpalli juurde seepärast, et kodukohas tegelesid sellega kõik poisid ja tüdrukud. Kuna kohaliku kooli kehalise kasvatuse õpetaja süda tuksus kindlalt just jalgpallile, sai vutti taga aetud nii koolitundides kui ka pärast õppetööd treeningutel. Nii asuski Hein juba varakult jalgpalliga tegelema ja jõudis mängida õige mitmes klubis, kuigi võistkonda ta seejuures otseselt peaaegu ei vahetanudki.

„Tegelikult oli tegemist ühe ja sama tuumikuga, kes otsis eri klubide juures oma kohta päikese all,” selgitas Hein. Ta lisas, et oma pikaajalisest võistkonnatuumikust on ta eraldi mänginud vaid ühel hooajal: 2005. aastal, kui Hein siirdus toona Tartusse ülikooli ja asus mängima Tammeka naiskonda. Pärast seda viis tee ta tagasi oma pundi juurde: „Kui Lasnamäe Ajaxist ära läksime, mängisin mina ühe aasta Tammekas, aga sain siis aru, et tahan edasi ikkagi oma võistkonnaga mängida. Meie tuumik oli siis jõudnud Tallinna Kalevisse ja sinna läksin ka mina.”

Kui esialgu tegi Hein tegusid vaid palliplatsil, siis ühel hetkel tekkis soov ühendada oma kaks kirge: õpetamine ja jalgpall. Kuna just sel ajal algasid eraldi treenerikoolitused naistele, saigi sõrm antud treeneritööle. Loo peategelane tunnistab, et mängimise ja juhendamisega korraga tegelemine pole sugugi lihtne, sest seda kõike tuleb teha põhitöö kõrvalt. Nimelt on rakendusliku tarkvaraarenduse haridusega Hein igapäevaselt ametis hoopis programmeerijana. See pole aga tema ainuke huvi, sest Heinal on ette näidata veel teinegi kõrgharidus: füüsikas – mõlemad kraadid on sealjuures tehtud cum laude –, mida ta rakendab Tallinna reaalkoolis füüsikaõpetajana töötades. Kuigi nii paljusid ameteid tasakaalus hoida on raske, ei kavatse Hein jalgpallist loobuda.

„Treeneritöö annab tagasi palju rohkem, kui sa ise sinna paned,” selgitab ta. „Olen ju ise 20 aastat mänginud ja jalgpall on ikka südamelähedane. Lisaks tuleb mõelda ka sellele, et ühel hetkel ei jaksa enam mängida, aga tahaks ikka jalgpalli juures olla.”

Praeguseks on ka U16 koondise abitreenerina töötav Hein Tallinna Kalevis peamiselt ametis duubelnaiskonna peatreenerina, mis hõlmab aga mingil määral ka U17 rühmaga tegelemist, sest paljud sealt võistkonnast mängivad duubelvõistkonna eest. Just veidi vanemad tüdrukud on need, kellega Hein on seni töötanud – enda sõnul pole ta kunagi juhendanud väga noori tüdrukuid. Talle sobivad endast juba pisut teadlikumad lapsed. Ka koolis töötab ta just keskkooliõpilastega. Hein peab eelkõige oluliseks mängijatega suhtlemist ja enesekindluse andmist.

„Palju on neid, kes on trennis väga osavad ja teevad tehniliselt häid asju, aga mängu ei tule see kaasa,” selgitas Hein, miks ta peab eneseusuga tegelemist nii tähtsaks. „Kui see on olemas, siis on potentsiaali, et ükskõik, mis ma õpetan, väljendub ka platsil toimuvas. Ega mind väga karmi käega treeneriks ei saa muidugi nimetada; isegi mängijad lõõbivad aeg-ajalt, et ega Kätlin kunagi midagi halvasti ei ütle,” tunnistas Hein oma treenerikäekirja kohta. Samas lisas ta, et vähene kurjustamine ei tähenda, et ta poleks nõudlik.

Tulevikku vaatab treener-mängija hetkel tagasihoidlikult ja kuigi plaanid on olemas, ei ole kõva häälega neid veel välja öelda mõtet. Esmalt on Heinal plaanis ära teha A-litsents, mille koolitusele on ta end juba kirja pannud.

„Selge on see, et viie aasta perspektiivis tuleks mängimine ära lõpetada,” ütles Hein. „Eks ma harin ennast ja õpin ning siis vaatame, kuhu jõuan.”

Lugu ilmus juunikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Foto: Brit Maria Tael