JALKA | Rahvusstaadioni murumeister: suurim tunnustus on see, kui mängijad väljakut kiidavad

Eesti muutlikus kliimas pole korraliku muruväljaku hooldamine sugugi kerge – eriti veel siis, kui tuleb hoolitseda rahvusstaadioni eest, kus peetakse kõige olulisemaid mänge. A. Le Coq Arenal täidab seda vastutusrikast ülesannet neljameheline brigaad: Mihkel Puusepp, Jürmo Lehtsalu, Riho Hermet ja Jako Arikainen. Praegusel talvisel ajal meestel meie rahvusmuru pärast liigset vaeva näha ei tule, sest Puusepa sõnul “on talv murule kõige lihtsam aeg, sest siis ei toimu midagi”. Kõige kiirem aeg on aga peagi saabuv kevad, kui tuleb murule erilist tähelepanu pöörata.

“Kevad on kõige kiirem ja keerulisem aeg, sest see paneb aluse ülejäänud hooajale,” selgitab Puusepp. Tema sõnul on meie ilmastiku juures keeruline öelda, mis on hea muru saavutamisel kõige raskem, sest igal aastaajal on omad trikid. Pigem on keeruline ära tabada seda, millal on iga töö jaoks õige aeg.

2012. aasta vihmasadu ja ideaalne muruväljak

Murumeistri amet ei ole just liiga levinud ja Puusepp sattus sellele tööle tänu golfile. Nimelt käis ta EPA (Eesti maaülikooli) nelja õpinguaasta järel ametit tudeerimas ka Soomes. Mõnda aega sai seejärel muru eest hoolitsetud hoopis golfiväljakul, kuid siis jõudis kätte vutiplatside kord. Oma päevatööst ja ülesannetest rääkides on Puusepp napisõnaline: polegi justkui midagi erilist rääkida, töö ju nagu iga teine. “Hommikul tuleme kohale ja eelmisel päeval on plaanid tehtud selleks, mis teha on vaja,” räägib Puusepp, kes intervjuu läbiviimise hetkel viibib muuseas murust üsna kaugel, sest asub hoopis A. Le Coq Arena katusel.

“Eks ülesanded olenevad sellest, kas on tavaline päev või mängupäev, selle järgi tuleb prioriteedid paika seada. Koondisemängueelne aeg ja mängupäev on loomulikult väga kiire aeg, ülejäänud töid tuleb ajastada selle järgi, kuidas muru kasvab,” selgitab rahvusmuru väljakumeister.

Oma senist teenistuskäiku meenutades tuletab Puusepp meelde 2012. aastat, mil tuli rinda pista kõige keerulisema olukorraga: suure vihmaga. Eesti võõrustas tollel suvel U19 Euroopa meistrivõistluseid ning rahvusvaheline telepilt ja maailma pilgud olid suunatud siinsetele tingimustele.

Ning siis veeretas ilmataat meie meeste teele suure kivi: tõeliselt tugeva vihmasaju. Õnneks olid rahvusstaadioni murumeistrid ilmateatega kursis ja said korralike ettevalmistuste abil vihmasajuks edukalt valmistuda. Staadionit liivatati ja mõndadesse kohtadesse lisati vihmakaitset. Tulemus kukkus edukalt välja.

“Ma ei ole kunagi näinud staadionit, mis oleks pärast nii tugevat vihmasadu nii heas korras nagu tookord meie muru,” kiidab Puusepp tagantjärele, et ettevalmistused said õigesti tehtud.

Kuigi toona valmistatud väljakuga jäi Eesti esindusväljaku meister rahule, siis päris ideaalset väljakut tema sõnul olemas ei ole: “Ma ei ole kunagi näinud väljakut, mille kohta öelda, et nüüd enam paremini ei saa. Alati saab.”

Andorra särk seinal pole

2013. aasta märtsikuus said Puusepp ja tema ametivennad hakkama suure teoga, kui Eesti ja Andorra MM-valikmängu eel suudeti keerulistes oludes ette valmistada korralik mänguväljak. Toona tänasid Eesti Jalgpalli Liit (EJL) ja Eesti koondis mehi raske töö eest sellega, et nad kutsuti rahvusmeeskonna mängujärgsele õhtusöögile. Peale Puusepa olid pundis varem mainitud meestest Riho Hermet ja Jako Arikainen, neljanda mehena oli sel ajal veel tööl Christo Klettenberg. Toonase väljaku eest jagas murumeistritele rohkelt kiitust Andorra vastu kaptenipaela kandnud Raio Piiroja.

“Kui vaadata meie ilmaolusid, siis väljak oli üle ootuste ilus – mehed tegid ära suurepärase töö. Usun, et 2 : 0 võit on ka neile parim kingitus,” rääkis Piiroja aastate eest.

Murumeistrite töö kipubki olema pigem sedalaadi, et pigem näidatakse näpuga, kui miskit on kehvasti, kiitust saadakse seevastu harva. Puusepa sõnul teda see ei häiri, sest suurimat rahuldust pakub just mängijate, mitte avalikkuse tagasiside.

“See juba ongi tunnustus, kui mängijad tulevad väljakult ja ütlevad, et seal oli hea mängida. See on suur asi,” ütleb Puusepp.

Kui 2013. aastal mehed koondisega õhtustama kutsuti, said murumeistrid ka kingituse: igaüks sai Andorra koondise särgi. See meene on Puusepal küll alles, kuid mitte aukohal: “Kodus kuskil see kindlasti on, aga mitte seina peal.”

Kiitust on A. Le Coq Arenat hooldavad mehed saanud ka üsna hiljuti, kui septembris peetud valikmängu eel tunnustas neid UEFA esindaja. Tema hinnangul polnud ta lõppenud valiksarjas nii head muru veel näinudki. Puusepp selgitab, et nii kvaliteetse väljakukatte taga olid kogemused, sest aastatega õpitakse igat platsi üha paremini tundma.

“Kuue aastaga tekib mingisugune arusaam väljakust ja muru nõudmistest just sellel konkreetsel väljakul,” räägib Puusepp. “Kogu aeg käib enese arendamine, et aru saada, mida see siinne muru tahab. Kõik on kinni pisikestes nüanssides, aga kui need üles leiad, siis läheb elu oluliselt lihtsamaks.”

A. Le Coq Arena pole aga ainuke muruplats, mida rahvusstaadioni eest hoolitsev meeskond korras hoiab.

“Me käime ikka mujal ka, ei ole niisama lihtne, et on neli meest ja üks väljak,” viskab Puusepp nalja.

Tõsi ongi see, et tema ja ta kolleegid hoolitsevad igapäevaselt ka kahe Flora harjutusväljaku, kahe kunstmuruplatsi, EJLi halli ja Lilleküla kompleksist üle raudtee asuva noorte treeningukeskuse murude eest. Seega tööd on omajagu ka siis, kui rahvusstaadioni murul pole kõige kibedam aeg.

***

Kas A. Le Coq Arenal maandus ufolaev?

Möödunud aastal tõmbas jalgpalliringkondades tähelepanu A. Le Coq Arenale saabunud uus agregaat. Tegemist oli muru kasvu soodustava masinaga, mis oma tuledega meenutas nii mõnelegi huvilisele ilmselt ufolaeva.

“See masin on meil viimase poole aasta täiendus,” selgitas Puusepp, et tegelikult siiski ei saabunud tulnukad meie rahvusstaadionit vallutama.

“Kuna staadioni lõunapoolne külg on kogu aeg täisvarjus ja päikest sinna katuse tõttu ei paista, siis annab see masin muru kasvuks vajalikku lisavalgust. Lisaks see ka soojendab muru, mis on samuti kasvamise jaoks vajalik,” lisas murumeister.

Lugu ilmus veebruarikuu Jalkas
Tekst: Kadi Parts
Foto: Jana Pipar