JALKA | minu 11 | Raivo Nõmmik

Mart Poom

Laitmatu tööeetika, pühendumus ja oskused. Enesekindlus, mida ta suudab mängijatesse süstida, kui ta postide vahel seisab, on ülioluline. Üks ere kokkupuutepunkt Mardiga oli minu sünnipäeval 11. veebruaril 1997 Monacos, kus kurikuulus Eesti–Šotimaa MM-valikmäng Mardi Inglismaale viis.

Ragnar Klavan

Mäletan Ragnarit Viiratsi tillukeselt staadionilt, kus Tulevik parema puudumisel vahel trenni tegi. Juba noorel Rakul – kui ta esimest korda meestega trenni tuli (ta oli vist 14aastane) – oli näha sellist tahtmist ja hingestatust, mida on vaja kuhugi jõudmiseks.

Raivo Nõmmik

Ei küündinud oma parimatel päevadel ei Klavani ega Sami Hyypiä lähedalegi, aga see polegi tähtis. Sellise meeskonnaga tahaksin üheskoos väljakule joosta ja tegusid teha küll, ei saa ennast välja jätta. Seda enam, et mina otsustan, kes mängib ja kes mitte, mitte Joel Lindpere.

Sami Hyypiä

Minu koosseisu pääses Hyypiä seepärast, et puutusin temaga kokku Soomes mängides, kui ta oma endist koduklubi MyPa-d külastas. Elasime samas hotellis ja pärast üht hommikusööki rääkisime paar tundi nii jalgpallist kui ka muust ja ta jättis äärmiselt sümpaatse mulje.

Erki Nool

Sportlik multitalent vähemalt kümnel alal, hullumeelse tahtejõuga mees, kes vasakul äärel kõik vastased üle trumpab. Kui mitte jalgpallioskustega, siis jutu ja tahtejõuga. Otsekohese väljaütlemisega. Kokkupuutepunktiks Erkiga on Nike koostöö tema kergejõustikukooliga.

Tarmo Rüütli

Selliseid tüüpe, kes suudavad mängijatest meeskonna vormida, ei ole väga palju. Tarmoga olime koos Viljandis, tema treenerirollis ja mina mängijana. See aeg tipnes Viljandi Tuleviku jaoks 1999. aastal Eesti meistrivõistlustel klubile ajaloolise teise kohaga.

Are Altraja

EJLi juhatuse liige, FC Elva asutaja, südamega jalgpalli juures olev inimene ja Eesti spordi suurtoetaja nii isikliku panuse kui oma ettevõtete kaudu. Keda muud panna keskväljakule (ning Eesti spordi) niite tõmbama ja sööte jagama?

Gerd Kanter

Mees kui mägi, tsementeerib keskvälja ja süstib vastastesse füüsilist hirmu. Kui aga vastane ei karda mehe suurust, siis küll Gerd vastaste hoo oma rahuliku jutuga maha võtab ja olukorra kontrolli alla saab. Gerdiga kokkupuutepunktiks on töö ehk Nike bränd.

Joel Lindpere

Klassiga mängija ja sama hea – kui mitte paremgi – jutu- ja pullimees. Oleme koos või teineteise vastu koduses liigas ka mänginud. Olime koos kaitseväes. Mängija, kes otsustab mänge, on teretulnud igasse võitu ihkavasse meeskonda. Ega sport ei ole ainult tõsine asi, nalja peab ka saama.

Luis Hernandez

Minu kokkupuude El Matadoriga oli 1998. aastal Itaalias Eesti–Mehhiko sõprusmängul, kus ta kolmel korral meie väravavõrku sahistas. Ründaja, kellel on mängijaoskused, aga kes häirib su vaatevälja oma pikkade blondide juustega ja suudab need sulle kõige ebasobivamal ajal näkku lükata, on ebameeldiv igale kaitsjale.

Jan Koller

202 sentimeetri pikkune ründaja, 55 väravaga Tšehhi koondise suurim väravalööja ja üliefektiivne peamängija kulub igasse tiimi marjaks ära. Mängijakvaliteedi kontrollisin isiklikult üle 1998. aastal Eesti koondise 1 : 4 kaotusega lõppenud MM-valikmängus.

Foto: Vytautas Dranginis