JALKA │ Joel Remmeli kaks suurt armastust: džäss ja jalgpall

Premium liiga jälgijatele eelkõige kommentaatorina tuntud Remmel on ka üks Eesti hinnatumaid noori džässmuusikuid – ning võrdlemisi staažikas madalamate liigade mängumees, olles viimased kaheksa hooaega esindanud IV liigas FC Reaali värve.

„Muusikaakadeemias ja Otsa koolis olen õpetaja – see võtab nädalast umbes kaks päeva ära. Omajagu aega kulub eri projektidele, näiteks minu enda eestveetav Joel Remmel Trio, mis on instrumentaalansambel, lisaks veel loendamatud koostööprojektid eri artistidega. Kontserdid, eraüritused …” kirjeldab Remmel oma tihedat graafikut. „Ülejäänud aeg kulub laias laastus jalgpallile. Neljas liiga ei võta nüüd ülemäära palju ajast, aga kommenteerimine, jalgpalli jälgimine ja kõik see võtab oma aja.”

Muusika oli Remmeli elus juba enne jalgpalli, kuigi mõlemaga on ta tegelenud lapsest saati. „Muusika tuli ikka enne – minu mõlemad vanemad on muusikud. Isa Taavo mängib kontrabassi ja tema mõjutusel olen jõudnud džässi ja improvisatsioonilise muusika valda. Mingit sundust aga ei olnud. Sain muusikakooli minnes valida, kas viiul või klaver – ema käekõrval läksin ja vaatasin, et viiul ei olnud nii mehelik pill, ja pigem võtsin klaveri. Muusikakooli ajal oli jalgpall pigem eelistatud, aga tegelikult ma kasvasin muusikaga üles.”

Pianisti esimene vutiklubi oli Tallinna Jalgpallikool, kuhu ta läks mängima juba enne koolipõlve: „Mingil hetkel olin ka tõsise valiku ees, kas jätkata jalgpalli või muusikaga. Kiil tuli sisse umbes kaheksandas klassis, kui suutsin ühe suve jooksul jalgpalli tõttu kaks korda käeluu ära murda. Esimene murd oli muusika seisukohast päris karm – ranne läks kolmest kohast katki ja see paranes küll ilusalt ära, aga taastusravi jäi natuke poolikuks, ja üle aia hüpates murdus selle lähedalt teine koht ka ära. Siis oli otsustamise koht – jalgpalli mängimise jätsin mingiks ajaks pooleli, aga jälgisin edasi ikka.“

FC Reaali Pirlo

Vuti mängimisest lõplikult eemale Remmel siiski ei jäänud – viieaastase pausi järel naasis ta 2012. aastal platsile juba FC Reaali ridades, kusjuures debüüt osutus sündmusterohkeks: „Olin just Rootsis vahetusaastal õppimas, tulin sealt kevadel tagasi ja tol ajal oli klubis ruumi. Ootasin esimest mängu väga, aga kell jäi seisma ja jäin hiljaks, mistõttu tulin vahetusest sisse. Sain kaelas olnud keti eest kollase kaardi, aga lõin värava ja andsin väravasöödu!”

Suures vutis on Remmeli lemmikuteks olnud klubidest AS Roma, Manchester United ja Liverpool, koondistest on ta suurturniiridel pöialt hoidnud Itaaliale. Mängijatest toob ta välja Roma legendid Francesco Totti ja Daniele De Rossi, kusjuures ise on ta platsil hoopis Andrea Pirlo tüüpi.

„Noorena mängisin keskkaitses, sest treener pani mind sinna, aga mulle seal üldse ei meeldinud, sest väravate juures olid kaitsjad alati süüdi,” selgitab Remmel. „Ühel hetkel edutati mind keskpoolkaitsesse ja seal mulle sobis. Andrea Pirlo oli mul suur eeskuju ja iidol – olen pigem selline mängu ehitav keskpoolik. Ühe hooaja mängisin olude sunnil isegi ründes, aga ega mul seal väga hästi ei läinud ja see lõppes ka õnnetult, kui põrkasin suve lõpus vastaste väravavahiga kokku ja murdsin rangluu. See võttis korra taas mõtlema, kas jalgpallile peaks joone alla tõmbama. Siis kolisin ründest allapoole tagasi. Aga eriti magus oli see, kui lõin järgmisel hooajal sellesama väravavahi vastu karistuslöögist ristnurka elu ühe ilusama värava!”

Kaheksa hooaja järel tuli Remmel FC Reaaliga tänavu IV liiga B-tasandi võitjaks. Sealjuures vasardavad varasemad vigastused ja muusikukarjäär väljakul olles pidevalt kuskil kuklas. „Eks sellepärast see neljas liiga tundubki mõnus – mäng on päris ja kõik reeglid kehtivad, aga suurem osa tiimidest saab aru, et mehed tahavad õhtul tervelt koju jõuda. Võitlemist on küll, aga rüselustesse ma ei trügi. Pigem tuleb jalgadega asjad selgeks teha. Kui teine mees tuleb põlevate silmadega vastu, siis ma kahevõitluses päris lõpuni ei lähe.”

Ekraanigraafika toksijast mikrofoni taha

Kuigi jalgpalliga oli Remmel tegelenud sisuliselt kogu elu, oli kommentaatoriks hakkamine omamoodi juhus.

„Mina sattusin sinna 2013. aasta lõpus, kui ERR hakkas mänge üle kandma,” meenutab Remmel.  „Sõbranna töötas spordiportaalis ja kutsus mind esimestele proovimängudele ekraanigraafikat toksima. Kaks mängu tegin ära. See oli suhteliselt võimete piirides töö, midagi väga valesti ei saanud minna. Järgmisest hooajast läks graafik tihedamaks ja minult uuriti, kas ma tahaks ka kommenteerimist proovida.”

Praeguseks on mänge ja kogemust kogunenud omajagu, kuid nagu sageli juhtub, olid päris esimesed kommenteerimised ka Remmelile tõelised katsumused.

„Esimene mäng oli Tallinna Kalevi ja Paide matš ja algus läks täiesti aia taha! Ma ei teadnud, kuidas ette valmistuda ja mida teha. Ülekande algus oli niivõrd konarlik, et ... Teine mäng oli juba natuke parem ja õnneks mind kohe maha ei kantud. Kujutasin seda kunagi ette millegi tõeliselt suurena, aga võrreldes suurliigadega on Eesti liiga kommenteerimine paras põlve otsas tegemine – seal jookseb igalt poolt sisse kõikvõimalik statistika, sada kaameranurka ja mida kõike veel. Eestis tuleb vahel seda tööd teha lumesajus ja külmast värisedes.”

***

Kolm markantset lugu kommentaatori varasalvest

„Üks mäng oli selline, kus Viljandi Tuleviku mees Raido Roman lõi hooaja kauneima värava. Mina ei olnud aga isegi tähele pannud, et ta platsile oli tulnud! Mul oli toona kaaskommentaatoriks üks väga uje Tartu tudeng, kel oli ees suur vihik, kuhu ta oli hirmsasti statistikat teinud. Ta oli vast kogu mängu peale jõudnud ehk kolm lauset öelda – kuna olin ise rohkem rääkinud, siis ma ei pannudki tähele, et Roman oli platsile tulnud. Ta rebis tähistades särgi kiirelt seljast ära ja lõpuks ütlesin veel ta nime kuidagi valepidi – Roman Raido ...”

„Ainsas mängus, mille ma Sillamäel teinud olen, oli korraldusega nii ja naa. Väga tuuline ilm oli ja kommentaatoriboksi telk ei olnud korralikult maa külge kindlustatud. Täpselt siis, kui mängu vaheajale saatsin, võttis telk tuule alla, lendas üles tellingute peale ja täpselt selliselt, et üks kahest kaamerast kukkus viie-kuue meetri kõrguselt objektiivi peale alla. Imekombel kaamera küll katki ei läinud, aga kogu see vaatepilt oli nii uskumatu – et see telgi nurk just täpselt nii kaamera pihta läks ...”

„Korra sain nahutada ka. Eelmisel aastal mängisid Pärnu ja Paide ja pärast oli vaja intervjuud teha. ERRi ülekannete ajal ei pea intekaid tegema ja ma polnudki seda tükk aega teinud. Võtsin Tarmo Neemelo ette, aga see intervjuu oli täielik ebaõnnestumine! Ajasin seal faktid sassi, ta pidi mind mitu korda parandama ja oli sellise näoga, et mees, tee oma kodutöö enne ära, kui midagi küsima tuled. Pidin suvise ilmaga esiteks kogu mängu aja sääskede ja kihulastega võitlema, teiseks ei olnud poolel mängu ajast monitoril pilti ees. Lõpuks oli kõik nii väsitav, et juhe oligi totaalselt koos.”

Lugu ilmus novembrikuu Jalkas

Tekst: Raul Ojassaar
Foto: Soccernet.ee kuvatõmmis saatest "Silm peale!"