JALKA | Frank Liivak: minu karjäär on ebaloogiline

Täna meil ilmaga vedas, väljas on 21 kraadi ja saame mõnusasti väljas istuda. Aga kui palju sa ilmale Eestis mõtled, arvestades, et oled kaua elanud Itaalias ja Hispaanias, kus kliima soojem?
Ikka mõtlen vahel. Pole saladus, et hallis ilmas tujud muutuvad ja jalgpalli on ka ilusa ilmaga palju mõnusam mängida. Ega see kunstmurul mängiminegi pole ideaalne variant, aga samas ma selliste asjade pärast ei pirtsuta. Väljaku seisukorda kasutasin vabandusena väga ammu, enam selline pole. Pealegi: kui suvest rääkida, siis on Eesti tingimused Euroopaga võrreldes ikka üle keskmise head.

Said juulis 23aastaseks, ometi on su CV rikkalikum kui mõnel 33aastasel mängijal. Millises punktis sa praegusel hetkel oma karjääris oled?
Olen selle peale palju mõelnud. Paratamatult tuleb pähe, et minu karjäär on läinud vastupidi. Igasugune loogika minu käikudes puudub. Aga olen nüüd aru saanud, et minu elus ongi loogika puudumine normaalne, ja üritan elada tänases päevas. Olen õnneks taas jõudnud seisu, et suudan jalgpalli nautida. Vahepeal oli see tunne kadunud. Kui sportlane tunneb, et tema ala pole enam hobi, vaid töö, siis need ajad on väga rasked. Eestisse tulingi põhjusel, et jalgpallilõbu taas üles leida.

Kas lõbu kadus Bosnias, kus sa mängida ei saanud?
Bosnia oli tegelikult viimane piisk, aga eks neid asju kogunes veel. Tegelikult ongi mul raskeid aegu olnud rohkem kui häid. Aga eks elus olegi nii, et kui teenid ilusa hetke, siis tunned, et rasked ajad olid seda väärt. Aga tõsi on, et Bosnia aeg oli väga keeruline. Kui uus treener teeb ikkagi kohe selgeks, et sulle kohta ei ole, ja pead teistest eraldi väiksema grupiga trenni tegema, siis läheb ikka tuju ära küll.

Kas treener põhjendas ka kuidagi oma otsust?
Kahjuks pole jalgpallis oskused alati kõige olulisemad ning teatud riikides on palju onupojapoliitikat. Bosnia on üldse omamoodi riik, kus on palju poliitmänge. Klubi juhatuses oli kaks poolt: üks, kes toetas spordidirektorit – kes oli kusjuures naisterahvas, mis seal väga haruldane –, ja teine peatreenerit. Paraku võitis see teine pool, kes minu jalgpallurina välistas. Ja ma polnud ainukene. Miks on treenerid üldse olulised? Nad kas annavad sportlasele tiivad või tõmbavad ta täiesti alla. Minuga juhtus Bosnias kahjuks see teine tee.

Ütlesid, et Bosnia oli viimane piisk. Millal siis need esimesed kogunesid?
No kogu karjäär on ju läinud langevas joones. Kui teed 17aastasena trenni maailma parimatega nagu Marek Hamsik või Gonzalo Higuain ja siis järgmisel hetkel oled näiteks klubita. Kui sellele mõelda, siis on see väga raske. Samas on need rasked ajad mulle mentaalselt kõvasti kasuks tulnud ja olen jõudnud vaikselt sinna, kus ma tahan olla. Ütleme nii, et olen saanud täiskasvanuks.

Kas pead silmas, et hakkasid elule täiesti teistmoodi vaatama?
Absoluutselt. Enne seda oli mul poisikese mõtlemine. Igas ebaõnnestumises otsisid viga teistes, mitte ei vaadanud ise peeglisse. Ega see pruugigi alati nii olla, et viga on endas, aga just selline mõtteviis, et alati süüdistad esmalt teisi, on vale. Lisaks huvitas mind varem teiste arvamus ja tahtsin kõigi silmis olla vahva poiss. Mingil hetkel saad aru, et see pole siiski võimalik, ja minuga on kuidagi nii, et ma kas väga meeldin inimestele või mind vihatakse. Neutraalset publikut nagu polekski.

Kas jõudsid muutuseni ise või oli sul keegi abiks ka?
Sportlasele on ikka vaja kedagi kõrvale. Olen ema ja isaga alati lähedane olnud ja nemad toetavad mind, mis iganes otsused olen elus vastu võtnud. Abiks oli kindlasti ka tollane tüdruksõber. Kui tuled Bosnias järjekordsest trennist ja tead, et mängida niikuinii ei saa, siis tekivad igasugused halvad mõtted ja see ajab hulluks. On väga oluline, kui kõrval on keegi, kes neutraalse isikuna asju analüüsib ja teeb mõtlemise kergemaks.

Rääkisid, et tulid Eestisse jalgpallist rõõmu otsima. Kas sul on endiselt see protsess käsil või oled juba leidnud rõõmu?
Rõõm tuli tagasi eelmise hooajaga. Tundsin, et jalgpall on ikkagi see õige asi, millega mina tegelema pean. Õnneks olen veel noor ja kõik võib olla võimalik. Ka Bosnias öeldi mulle tegelikult korduvalt, et ma jalga puhkaks, jalgpallurikarjäär alles ees.

Ka Flora on sel hooajal kuidagi eriti rõõmsalt mänginud. Euroopa liigas mängiti – olgem ausad – Frankfurdi Eintrachtiga hoolimata kaotusest peaaegu kui võrdne võrdsega. Mis selle taga oli?
Suvi näitas, et Eesti jalgpall pole midagi nii halb, kui osa kriitikuid räägib. No kui sa ikka Serbia pundi vastu kodumängus täielikult domineerid, on see muljetavaldav. Frankfurdile kaotuse järel olid kõik tohutult pettunud, isegi natukene kibestunud, aga siis jällegi tabasid end mõttelt, et kaotasime just väga kõvas lahingus mullusele Euroopa liiga poolfinalistile. Juba see, et me end niimoodi võrdlesime, on kõva sõna. Tasemevahe ju tundus enne mänge suur. Arvan, et meie edu võti Floraga oli see, et me üldse ei vaadanud, kes on vastas, vaid läksime oma mängu mängima. Ja see tuli päris hästi välja.

Flora sai hooajal ka päris kõva täienduse …
No ma arvan, et Eestis pole mängijaid, kes Kostjale otsa vaadates mõtleksid, et tal pole mulle midagi õpetada. Kui Kostja midagi ütleb, paned selle kohe kõrva taha. Hooaja alguses ei osanudki me tegelikult aimata, mis meil täpselt puudu on. Kui Kostja saabus, siis saime aru, et tema oligi puudu. See on midagi palju rohkemat kui see, mida ta platsil teeb. Kogu see olemus, mida ta välja hingab, annab kõigile tohutult juurde.

Palju sa jalgpallurina muutunud oled?
Tegelikult päris palju. Just see Bosnia periood muutis mind päris palju. Seal on iga mäng ja treening nagu sõda. Kõik treeningud on agressiivsed ja väga füüsilised. Ütleme nii, et kui Bosniast positiivset kaasa võtta, siis just see nahaalsuse suurenemine. Kui ma nooruses mõtlesin ainult ründefaasist ja sellest, kuidas inimesed triblingute ja väravatega ahhetama panna, siis praegu saan ma suurt naudingut ka sellest, kui ma võitlen ja palli tagasi võidan. Olen hakanud toorest töörügamisest naudingut tundma.

Sa läksid juba kümneaastaselt Eestist ära. Kuidas sul üldse sõpradega lood on?
Eks sõbrad ongi tekkinud jalgpalli kaudu. Hollandis olid esimesed aastad rasked, aga siis võeti mind ühte perekonda, kus olin sisuliselt kasupoja eest. Kui Lars Hopp mind U15 koondisesse kutsus, oli seal ka selline mees nagu Rauno Sappinen ja meil hakkas kohe klappima. Alates sellest oleme sisuliselt iga päev suhelnud.

Kas sa juba järgmisest hooajast ka mõtled? Tahad taas välismaale?
Ei ole mõelnud ja seegi on seotud minu muutusega. Olen minevikus teinud küll neid asju, tulevikku liialt ette planeerinud, ja see on olnud viga. Kuna minu karjäär pole olnud loogiline, siis ma ei tee selliseid plaane. Minu ainus eesmärk on praegu tulla Floraga meistriks ja mõtlen ainult sellest. Mis sellele järgneb – eks näis.

Aga räägime hüpoteetiliselt. Ütleme, kui sa enam välismaale ei pääsegi ja jääd ainult Premium liiga mängijaks. Kas sa jääksid oma karjääriga rahule?
Seda saab võtta kahtepidi. Tegelikult on mul ju huvitav karjäär olnud – Eestis pole palju mängijaid, kes on treeninud nii suurte nimedega koos. Samas ilmselt tahaksin ma kindlasti veel ennast kunagi kuskil proovile panna. Kui passi vaatan, siis võib see võimalik olla. Olen veel noor. Inimesena on kogu see aeg kindlasti juurde andnud. Mind huvitavad erinevad kultuurid ja olen neid päris lähedalt näinud. Ka keeled olen üsna selgeks saanud ja kogemusi on tulnud juurde. Sama hästi võin ju ühel päeval jalaluu murda ja jalgpallurikarjäär on läbi, seega saan kogutud kogemusi kindlasti tulevikus rakendada.

Ühe asja peaks kindlasti veel ära õiendama. Jalgpalli- ja korvpallifännide seas on sageli väike rivaliteet. Ühed aasivad teisi ja vastupidi. Sina oled endise Eesti tippkorvpalluri poeg, aga ometi hakkasid hoopis jalgpalli mängima ja veel nii kõrgel tasemel. Kuidas nii läks?
Tegelikult oligi korvpall selles süüdi, et ma jalgpalli mängima hakkasin. Käisin ikka isaga mängudel ja trennides kaasas ning proovisin juba päris väikesena korvi visata. Aga kui sa oled nii pisike, et ei viska korvini välja, siis võib isu ära kaduda. No ja minuga nii läkski. Tundsin, et korvpall pole ikka minu ala. Aga korvpall on mul väga südames ning mulle meeldib seda mängida ja jälgida.

Lugu ilmus oktoobrikuu Jalkas

Tekst: Oliver Lomp
Foto: Jana Pipar/Jalgpall.ee