JALKA │ Esimene MM-mäng Kadriorus

Eesti koondise kodune debüüt pidi toimuma 1927. aastal augustis Kadriorus Saksamaa vastu, kuid staadioni tribüüniehitus sundis ära ütlema. Mängiti Königsbergis (praeguses Kaliningradis), aga vastutasuks tingiti välja kodune maavõistlus sakslaste vastu, mis leidis aset 1939. aastal. Ka 1992. aastal kõlasid küsimused, kas Kadrioru staadionile iluravi tegevad ukrainlased jõuavad töödega õigeks ajaks valmis, sest segasid nii vihm kui ka asjaolu, et ukrainlaste viisad oli lõppemas.

Eesti Jalgpalli Liit pidi tagama FIFA nõuete täitmise. Need valmistasid peavalu: kohtunikele eraldi riietus- ja duširuum, külalismeeskonnale otsepääs riietusruumist tualettruumi, väljakujoonte tähistamine värvi, mitte kriidiga; istekohtade nummerdamine jms. FIFA tegi ka järeleandmisi ega nõudnud tribüünisektorite eraldamist ning väljaku ja tribüünide vahelist piirdeaeda.

Täiesti uus asi oli korraldajatele 40-liikmeline Šveitsi ametlik delegatsioon, lisaks 40 Šveitsi ajakirjaniku akrediteerimissoov. Pressiesindajaid oli oodata Saksamaalt, Prantsusmaalt, Rootsist, Soomest, Lätist – kokku sadakond. Oodata oli 400 Šveitsi fänni, 320 piletit telliti Rootsist. Kohale pidid tulema Šotimaa ja Portugali koondiste peatreenerid Andy Roxburgh ja Eduardo Vingada. Nõukogude Liidu anneksioonist vabanenud Eesti vaatas teda ootava katsumuse poole pisut hirmunult.

Kogu matši eelarve oli 100 000 krooni. Puudus selgus, kas seda raha on võimalik tagasi teenida reklaami ja teleülekandeõiguste müügiga, sest puudusid teadmised, kuidas kõike teha. Toonane jalgpalliliidu peasekretär Siim Markus oli “Spordipeeglis“ (06.08.1992) murelik: „Rikkaks nende mängudega kuidagi ei saa. Üleüldse on jalgpall üks kalleimaid spordialasid.” Sama artikli pealkiri kõlaski üldistavalt: “Jalgpalliga rikkaks ei saa.“

Markus kurtis, et hinnad on lakke läinud ja toad Olümpia hotellis maksavad röögatud 600 krooni, isegi Soomes saaks odavamalt. Sama meelt oli šveitslased, kes ei jäänud Olümpia hotellis toiduga rahule ning võtsid kaasa oma kokad ja toidu. Jalgpalliliit jändas sellega, kus hoida külaliste toiduaineid ja kuidas nende kokad saaksid ligipääsu hotelli köögile...

Mänguline paanika

Kõik oli uus ka mänguliselt. Šveitsi koondise peatreener Roy Hodgson käis Balti turniiril Liepajas tutvumas Eesti mängupildiga ning intervjuus Päevalehele (16.07.1992) ülistas meie mängijaid (Mart Poomi, Igor Prinsi, Toomas Kallastet, Urmas Kirsi). Hodgson määris mett moka peale kulbiga: „Arvan, et taktika osas on Eesti ühel tasemel teiste Euroopa meeskondadega. (…) See, mida ma eriti kardan, on Eesti meeskonna lühisööduline mäng. Teil on palju häid pallivaldajaid, kes mängivad hästi kokku ja kui me peame liiga palju tegelema pallijahtimisega, võib see kätte tasuda.”

Tagantjärele arvati, et Hodgson püüdis kogenematuid eestlasi eksitada, nad kaitsest välja meelitada ja neil puur täis lüüa.

Meie koondise peatreener Uno Piir andis intervjuu Reutersile – asi, mis Eesti spordis oli harukordne. Kas Piir püüdis omakorda kavaldada, kui ütles, et küllap Eesti kaotab, kuid loodetavasti mitte häbistavalt?

Eesti igatahes kaotas 0:6 ja eriti häbistav oli teine värav (vt lisalugu). Pealelöögid raami olid Päevalehe (18.08.1992) andmetel 15–4 šveitslaste kasuks, üks vastaste löök raksatas posti.

Kohe teise poolaja alguses lõi Šveits kolmanda värava, mida Uno Piir ei näinudki: „Ma ei jõudnud veel riietusruumist väljagi – mind peeti seal küsimustega kinni – kui tabloole tuli 3 : 0. See oli meile šokiks, mis halvas mängu.”

Jalgpallitreener Aavo Sarap oli kriitiline: „Teisel poolajal hämmastas, ja treenerina oleksin sellepärast väga tige, et koondise tasemel esinevad mehed, kes lõpetavad mängimise ära viis-kümme minutit pärast teise poolaja algust.”

Abitreener Aivar Pohlak nõustus Sarapiga, kuid ei ajanud seda mängijate süüks. Ta viitas suurele painele enne mängu, kui tavalise kisa asemel oli riietusruumis vaikus, ja sellele, et ilmselt pidanuks teisel poolajal hakkama kaitses istuma, et seisu hoida ja üritada seda vähendada. Ka Uno Piir tunnistas, et puudu polnud tahtmisest väravat lüüa, vaid tahtmisest oma väravat kaitsta. Eesti koondise ärakukkumist märgates hakkasid Šveitsi fännid vaiksel Kadrioru staadionil karjuma: “Esti! Esti! Esti!“

Pohlak rääkis muuhulgas, et käis Poomile värava taga ütlemas, et mängitagu pall lahti, aga ikka läksid nii temalt kui ka kaitsjatelt teele pikad pallid. Pohlak märkis, et Poom ei märganud vabaks jäetud mängijaid Tarmo Linnumäed, aga eelkõige Martin Reimi ja Indro Olumetsa, kellele võinuks palli käega visata: „Me oleks pidanud alustama lühikeste söötudega, siis oleks Olumets ja Reim saanud tunde kätte. (…) Reimi ja Olumetsa mängutundest sõltus aga kogu meie mäng.”

Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse liige Jüri Saar hindas pärast mängu, et Eestil oli palju tehnilist praaki, palli ei suudetud kontrollida, alla jäädi mõtlemise kiiruses ja pabistati kõvasti: „Võibolla oleks aidanud, kui meie poolt oleks sisse võetud puhas kaitsevariant.”

Roy Hodgson lohutas pärast mängu Uno Piiri, öeldes (Postimees 18.08.1992): „Ei maksaks väga pettunud olla. Mõlemad meeskonnad mängisid nii, kuidas oskasid.”

Kui veel Balti turniiril Liepajas oli Hodgson Päevalehele öelnud, et kardab Eesti meeskonna lühisöödulist mängu ja et tal on tavaks karta enne igat mängu, siis Tallinnas põrutas mees, et juba sellise sõna nagu kardab kasutamine on vale (Spordileht 17.08.1992). Ta arvas, et mängu tegi lihtsamaks kergelt saavutatud teine värav.

Päevaleht (18.08.1992) juhtus pealt kuulama, kuidas Hodgsonilt küsiti omavahelises vestluses, kuidas ta hindab Kadrioru murukatet ja vastus oli: „No see pole muidugi Wembley!”

Lugu ilmus juulikuu Jalkas

Tekst: Indrek Schwede
Pildil: Adrian Knup Eesti värava all. Vasakul Urmas Hepner, paremal Mart Poom.
Foto: Lembit Peegel