JALKA | Andrei Liimets: Jalgpall ja film – kuhu jääb vuti-„Kalev“?

Kindlasti on vastuseid rohkelt, ent ma teen mõned oletused. Ehk oli see Sylvester Stallone jooksmas mööda Philadelphia kunstimuuseumi treppe poksidraamas „Rocky“? Ehk oli see lapsepõlves nähtud „Võimsad pardid“ jäähokist? Või hiljutine „Kalev“ korvpallist? Või „Raha värv“ piljardist? Isegi bobikelgutamisel on oma kuulus film „Libe liug“ Jamaica koondisest, kes päikesepaistest krõbeda külma keskele kolib.

Spordifilmidel on pikk ja kuulsusrikas ajalugu. Selles pole midagi imestada – filmikunsti juured ulatuvad pooleldi teatri, pooleldi laadameelelahutuse valda jääva vodevilli juurde. Seda äärmiselt füüsilist ja liikuvat vormi oli kerge spordiga ühitada, mispärast näiteks Charlie Chaplin kehastus juba oma varasemates lühifilmides nagu 1914. aasta „Nokki löödud“ ja 1915. aasta „Tšempion“ poksijaks. Ka üks tema kuulsamaid stseene 1931. aasta legendaarses „Linnatuledes“ pärineb just poksiringist.

Poksi on sellest möödunud saja aasta jooksul palju kujutatud. Auhindadega on üle kuhjatud näiteks Martin Scorsese „Raevunud härg“ ja Clint Eastwoodi „Miljoni dollari tüdruk“ – üks kolmest spordifilmist, mida pärjatud filmimaailma ihaldatuima preemia, parima filmi Oscariga. Ülejäänud kaks? „Rocky“ ja kahe sprinteri edust 1924. aasta olümpial jutustav „Tulevankrid“. Lähedale on pääsenud veel paljud – olgu hiljutisteks näideteks kasvõi „Ford v Ferrari“ motospordist või „Edu valem“ pesapalli telgitagustest. Kuulsusrikas ajalugu on ka nii korvpalli kui Ameerika jalgpalliga seotud filmidel.

Vaata Liimetsa ettekannet Jalka jalgpallikonverentsil siit: 

Paraku ei leia filmipanteonilt mitte ühtegi putsajälge. Üldjuhul hinnatakse filmide edukust kahe parameetri järgi – kassatulemused ehk jõudmine laia publikuni ning kõiksugu auhinnad ja kriitiline vastuvõtt. Pole ülemäära julge väita: jalgpall, maailma suurim spordiala, on põrunud seni mõlemas arvestuses.

Stallone ja Pelé

Esimene jalgpallifilm saabus õigupoolest üsna peagi pärast filmimeediumi üleilmset levikut 20. sajandi alguses. 1911. aasta „Jalgpallur Harry“ kujutas võistkonna tähtmängijat, kelle röövivad vastased, kuid kes suudab vabaneda ja naasta mängule täpselt õigeks ajaks, et lüüa viimastel minutitel võiduvärav. Võidukale algusele järgnes paraku vaatamata üksikutele katsetustele pikk-pikk vaikus – enam kui pool sajandit, mille jooksul ei jõudnud laiemasse teadvusesse hoolimata selle ala üleilmsest menust mitte ühtki märkimisväärset jalgpallifilmi.

Aeg sai küpseks alles 1981. aastaks, mil ekraanidele jõudis „Põgenemine vabadusse“. Kokku oli langenud mitu soodsat asjaolu. „Rocky“ röögatu menu – lisaks auhindadele enam kui 200 miljonit dollarit kassatulu vähem kui miljonilise eelarve juures – oli pannud täheks kerkinud Stallone’i otsima järgmist spordiprojekti. Paljude jaoks ajaloo parim jalgpallur Pelé oli aga lõpetanud oma kuulsusrikka karjääri mõned aastad varem just Ameerika Ühendriikides, New York Cosmose klubis.

Nii koguneski kokku arvestatav hulk staare – lisaks Stallone’ile briti tippnäitleja Michael Caine, lavastajatoolis kahekordne Oscari-võitja John Huston, Pelé kõrval maailmameister Bobby Moore – ja korralik eelarve. Liitlaste sõjavangidest kokku pandud satsist, kes seatakse natside propaganda huvides 1942. aastal vastamisi Saksa võistkonnaga, rääkiv draama võeti küll hästi vastu, ent „Rocky“ menu ei õnnestunud korrata. Film teenis kulud tasa, ent oodatud publikuhordid jäid tulemata.

Nii jäid jalgpalliga seotud filmid taas kord tükiks ajaks pingile oma aega ootama. Väike plahvatus saabus alles üheksakümnendate lõpus, mil peamiselt Inglismaal hakkas valmima järjepanu vutifilme. Põhjusena võib püstitada mitu hüpoteesi: tänapäevase kuju võtnud Inglise kõrgliiga oli saavutanud tohutu menu, jalgpall 2002. aasta Jaapanis ja Lõuna-Koreas toimuvate maailmameistrivõistluste eel tegemas läbi järjekordset globaliseerumislainet, vägagi edukaks osutunud menukirjaniku Nick Hornby memuaar „Mängupalavik. Fänni elu“, mida on ekraniseeritud koguni kahel korral.

Ajastu kõige olulisemaks – ja võib tagantjärele öelda, et see oli oma ajast koguni tublisti ees – näiteks osutus 2002. aasta „Tribla nagu Beckham“. Keskmes polnudki õigupoolest jalgpall, vaid pakistani juurtega noore naise kogemused immigrandina, iseenda leidmine konservatiivsete traditsioonide keskel ning naise roll ühiskonnas.

Ka kaks kümnendit hiljem on endiselt tegemist edukaima jalgpalliga seostuva filmiga. „Tribla nagu Beckham“ troonib enamikus vastavates edetabelites, samuti õnnestus viiemiljonilise eelarve pealt koguda seni ületamata 76 miljonit dollarit kassatulu. On see suur või väike number? Võrdluseks – eespool mainitud „Libe liug“ müüs pileteid enam kui 150 miljoni jagu, keskmine Marveli koomiksimärul läheb aga maksma enam kui 200 miljonit.

Enamik üheksakümnendate lõpust nullindate lõpuni tehtud jalgpallifilmidest rääkiski õigupoolest millestki muust kui jalgpallist. 2005. aasta „Roheline tänav“ vaatles vutihuligaanide kultuuri, tunnustatud Briti lavastaja Ken Loachi 2009. aasta „Ericut otsides“ töölisklassi solidaarsust, üks hinnatumaid jalgpallifilme „Neetud United“ aga kuulsa treeneri Brian Clough’ kaudu kinnisideid ja saavutusvajaduse pahupoolt.

FIFA tragikoomiline valearvestus

Igal juhul päädis väiksemat sorti edulugude rohkus ja vuti populaarsuse jätkuv kasv enesekindlusega võtta lõpuks ette üks päriselt jalgpallile keskenduv filmiprojekt. Ühe soojaga kavandati õigupoolest koguni triloogiat, millele avas rahakotirauad rõivahiid Adidas, ning nii valmis 2006. aastaks alamžanris praeguseni rekordilise 33miljonilise eelarvega uhke „Värava“ sarja avalöök alapealkirjaga „Unistuse algus“. Loole Mehhikost Ameerikasse migreeruvast noormehest, kelle teeks vaesusest välja kujuneb jalgpall, mis viib ta Inglismaale, lisasid usutavust päris klubid – Newcastle United! – ja mängijate nagu Alan Shearer väikesed etteasted.

Unistuseks „Värava“ maailmavallutus paraku jäigi. Filmil oli suuri raskusi kopsaka eelarve tasa teenimisega. Kui arvestada juurde märkimisväärsed turunduskulud, kogunes korralik miinus ning aasta hilisem, tegelast Real Madridi ridadesse juhatav järg valmis juba kolm korda odavamalt, maailmameistrivõistlusi kujutav kolmas osa maandus aga otse DVDde sektsioonis.

Alati ajast pisut maas maailma vutikatus FIFA otsustas vutižanri laibale tseremoniaalselt mulla peale kraapida 2014. aasta kriminaalse valearvestusega „Ühine kirg“, mis seadis keskmesse vutibürokraadid Jules Rimet’st kurikuulsa João Havelange ja banaalsuse kehastuse Sepp Blatterini välja. Plaanitud promofilm organisatsiooni ajaloost pidi kattuma 2014. aasta maailmameistrivõistlustega, kuid jooksis kokku hoopis FIFA põlvili surunud skandaalide lainega.

Levitajaid ei leitud, 32miljonilisest eelarvest teeniti tagasi sandikopikad, vastu tuli võtta mitmekümnemiljoniline kaotus, arvamust filmist väljendavad aga keskmine hinne (2,1 / 10) vaatajate kogemusi haldaval veebilehel IMDB ning kriitikute positiivsete arvustuste osakaal (0%) portaalis Rotten Tomatoes. Eks ole elu ise suurim dramaturg ja ennast täis, ahnete ja korrumpeerunud pintsaklipslaste maoli prantsatamine üks ajatumaid lugusid.

Jalgpall ise on parem draama kui jalgpallifilm

Miks siis on vutifilmide põli kokkuvõttes niivõrd tagasihoidlikuks jäänud ning vaatamata jalgpalli konkurentsitule populaarsusele puudub sel tänaseni oma „Rocky“ või „Tulevankrid“? Esimene võimalik vastus on labaselt lihtne – suurem osa maailma räägituimast filmitoodangust tuleb jätkuvalt Hollywoodist, Ameerikas pole aga jalgpallil – soccer’il – õnnestunud praeguseni päriselt kanda kinnitada. Pendeldatakse tõmbe ja segaduse vahel nagu Ted Lasso samanimelises sümpaatses telesarjas, kuid muutused on siiski õhus. Lionel Messi saabumise järel USA kõrgliigasse ning 2026. aasta koduse MMi eel on varases arenduses mitu vutiprojekti.

Teiseks ei taha hästi klappida jalgpalli kui spordi ja filmi kui tehnilise meediumi rütmid ja vahendid. Ehkki pealtnäha peaks esimese liikuvus ja dramaatika teisega hästi sobima, on neil sisemiselt erinevad narratiivid ja tempod. Ken Loach on hiljem nimetanud jalgpalli edukalt filmi tõlkimist just sel põhjusel võimatuks ülesandeks. Iga jalgpallimäng on kui 90minutiline eraldi lugu, mille üksikuid juppe näidata on keerulisem kui teistsuguse sisemise dünaamikaga, hakitumates mängudes nagu korvpall või Ameerika jalgpall.

Kolmandaks on jalgpall oma olemuselt juba sedavõrd dramaatiline, et filmidramaturgias veel ühe kihi lisamine viib toimuva üldjuhul hüperrealismi. Kreeka võit 2004. aasta Euroopa meistrivõistlustel on uskumatu saavutus, filmilinal mõjuks näiteks Eesti (või ütleme suurema usutavuse huvides Soome) samasuguse võiduni viimine aga lihtsalt naiivselt. Realismi puuduse tõttu ei salli poksifännid tavaliselt ka poksifilme ega rallifännid motofilme, tänu jalgpalli populaarsusele tajub aga pea igaüks ära, kui kujutlus usutavuse piiridest väljub.

Seepärast ongi vutifilmide seas õigupoolest üks särav erand, mida kiputakse unustama ka filmikunstist rääkides – dokumentalistika. Soovitamist väärivad nii 2009. aasta „Kohtunikud“ vilemeeste läbielamistest väljakul kui ka hiilgav „Kaks Escobari“ üheksakümnendate alguse Kolumbia koondise suhetest kurikuulsa narkoparuniga, eriti aga 2014. aasta võrratu „Järgmine värav võidab“ Austraalialt ajalooliselt hävitava 0 : 31 kaotuse saanud Ameerika Samoa koondisest.

See on lugu, mille värvikirevus annab silmad ette igasugusele fantaasiale: maavillased muudelt aladelt kogunenud mängijad, nende seas transsooline kaitsja ja vaimselt hävitatud väravavaht, neid juhendama saadetud käredahäälne treener, koomilised treeningud, äärmiselt dramaatilised olud sisyphoslikul teekonnal üheainsagi värava löömiseks.

Juba jaanuaris jõuab kinodesse samanimeline mängufilm tuntud nimedega lavastaja Taika Waititi ja peaosalise Michael Fassbenderiga. Kahjuks võib eos öelda, et kogu sümpaatsuse juures ei sünni esimest suurt vutihitti endiselt. Vaadake parem algupärandit, elu on suurem draama, kui ükski filmistsenarist seda suudab.

PS. Ahjaa, kust siis võiks ikkagi tulla Eesti oma vuti-„Kalev“? Konverentsil visati õhku kolm mõtet: Mart Poomi karjääri lugu, 1980. aasta meeleavaldused ETV ja Eesti Raadio vahelise matši poolajal toimunud Propelleri kontserdi järel, või Aivar Pohlaku portree. Jäme ots on nüüd filmivaldkonna käes!

Lugu ilmus jaanuarikuu Jalkas

Tekst: Andrei Liimets, filmikriitik
Foto: Anna Andreas