Finaalturniiri seiklused: uus trend tribüünidel ja suurepärane korraldus

Mitte kunagi varem pole naiste EM-il jõudnud staadionitele nii palju fänne. Publikurekord oli kindel juba enne turniiri algust, kui välja olid müüdud 22 mängu ning omaniku oli leidnud enam kui 600 000 piletit. See on rekord, aga rekordite purustamine pole naiste jalgpallis midagi uut, sest ala kasvab meeletu kiirusega.

Šveitsi elu tiksub juulis igal juhul jalgpalli rütmis. Kelly Rosen sai koos reisiseltskonnaga omal nahal tunda Zürichi ja St. Galleni jalkavõnkeid. Kellyl on hea võrdluspunkt olemas ka kolme aasta taguse Inglismaal peetud suurturniiriga, kus ta samuti koha peal käis.

Mille alusel mänge valiti?

Eesti koondise särgis 94 matši pidanud Roseni sõnul hakati EM-ile sõitu planeerima varakult, sest oli vaja leida ajaraam, mis sobituks koondise ja klubi plaanidega. “Olen suur Inglismaa fänn ja polnud reisiseltskonnas ainus selline. Seega olime väga rahul, et meile sobis just Inglismaa ja Prantsusmaa matš,” selgitas ta. “Meie seltskonnas oli ka üks Saksamaa fänn ning päev enne Inglismaa kohtumist mängisid sakslannad Poolaga. Seega klappis asjad väga hästi ning kõik said oma lemmikuid näha!”

Saksamaa vs. Poola (St. Gallen)

Kelly elas EM-i külastades Zürichis, kuid St. Gallen on sealt vaid umbes 85 km kaugusel. “Läksime lõuna paiku rongiga Zürichist St. Gallenisse. See on hästi mugav, sest piletiga on mängupäeval ühistransport kogu riigis tasuta. Rongisõit kestis tunni ja sealt sai õhtuks kenasti tagasi,” meenutab ta. Enne staadionile minekut käidi muuseumites ja tutvuti vaatamisväärsustega. “Fänne oli linna peal näha küll, aga suuri kogunemisi ei märganud.”

Ta jätkas: “Staadioni juurde jõudes muutus atmosfäär juba väga mõnusaks. Kui mäng algas, siis vaikust enam polnud, sest Poola või Saksamaa fännid laulsid pidevalt. Väga populaarne teema on praegu lainete tegemine. Seni arvasin, et laineid tehakse siis, kui rahval on igav, aga praegu pannakse laine käima juba mängu alguses. Mingil hetkel oli endal hoopis tunne, et tahaks mängu vaadata, aga jälle tuleb uus laine. Eelmiselt EM-ilt ei mäletanud nagu ühtegi lainet – seega see on uus trend.”

Saksamaa võitis 15 972 pealtvaataja ees 2:0.

Inglismaa vs. Prantsusmaa (Zürich)

Mäng peeti Zürichis Letzigrundi staadionil, mis on Eesti spordisõbrale tuttav näiteks 2014. aastast, kui samal areenil võitsid EM-il hõbemedalid kergejõustiklased Rasmus Mägi ning Gerd Kanter. “St. Galleni staadion oli kinnisem ja seega kõlas fännide laul valjemalt. Poola fänne oli vähem kui näiteks prantslasi, aga neid oli paremini kuulda. Need kaks staadionit oli päris erinevad kogemused. Kui oleks valida, siis võtaks ikka päris jalgpallistaadioni, ilma jooksuradadeta. Ega mängijad liiga kaugel ka polnud, kuid kogemus oli teistmoodi ja huvitav,” muljetas Rosen.

Inglismaa poolehoidjana oli ta pettunud nii koondise kui ka fännide etteastes. Nimelt alustas Inglismaa turniiri 1:2 kaotusega, mis oli tiitlikaitsjate jaoks väikestviisi šokk. “Ootasin neist palju rohkem. Inglased ise ka ütlesid, et nad ei mänginud oma taset välja,” arutles Kelly.

Ka fännide lahingus jäid peale prantslased! “Prantsusmaa fännikultuur tundus ägedam. Kui Inglismaa oli 0:2 kaotusseisus, siis nad hakkasid boikoteerima prantslaste tekitatud lainet. Selle peale said fännid aga ülejäänud staadionilt vilet. Mängu alguses tegid inglased laineid kaasa, aga 0:2 seisul enam mitte.”

Kui muidu on Inglismaa fännid saanud külge pigem kurikuulsa maine, siis naiste jalgpallis on olukord veidi teistsugune. “Ma arvan, et naiste fännid ongi rahulikumad. Pooled Inglismaa poolehoidjad kadusid kohe pärast lõpuvilet ära,” kirjeldas Rosen meeleolusid. “Üldse oli pärast mängu näha rohkem prantslasi. Ei teagi, kuhu inglased kadusid. Igal juhul polnud neid näha ega kuulda. Mulle tundus kogu nende kaasaelamine lahja, kuigi see võis tulla sellest, et olime ise natukene lähemal prantslastele.”

Letzigrundi staadionile kogunes 22 542 pealtvaatajat. Kusjuures Inglismaa pidas ka oma teise mängu samas paigas ning siis parandati ka oma etteastet – Hollandist saadi jagu koguni 4:0.

Korraldusele vaid kiidusõnad!

Roseni sõnul toimis Šveitsis kõik nagu kellavärk ning korralduse poolelt olid asjad paremini paigas kui kolme aasta eest Inglismaa EM-il. “Šveits meeldib mulle riigina ka rohkem kui Inglismaa. Seal on hästi sõbralikud inimesed ning kõik on kuidagi loogiline. Šveitsi kultuur on väga vinge,” pajatas ta. “Ka mängude korraldus oli suurepärane. Saksamaa ja Poola kohtumise järel sõitis Zürichisse kõige pikem rong, mida olen kunagi näinud. Sel oli kindlalt vähemalt 20-30 lisavagunit küljes. Alguses tundus, et me ei mahu elu sees sinna peale, aga tegelikult mahtusid kõik ära.”

Kenasti toimis transport ka Zürichis, kus suunati inimesed iga paari minuti järel sõitvate busside peale.

Suurturniiridelt ei puudu ka fännialad, kus mängude vahepeal aega veeta. Lisaks saavad seal ka piletita jäänud fännid EM-i melu nautida. “Zürichis oli päris suur fänniala, kus toimusid erinevad tegevused,” selgitas Kelly. “Näiteks body combat, foovolley, suurelt ekraanilt mängude vaatamine… Natukene edasi kõndides oli village, kus sai varju all väiksematelt ekraanidelt mänge nautida. Sponsorid korraldasid auhinnamänge, iga päev oli DJ. Isegi, kui staadionile ei läinud, siis sealt sai ikkagi elamuse kätte.”

Kokkuvõtteks ütles Rosen, et Šveits hingab praegu jalgpallirütmis ning naiste jalgpallil on kohalikus kultuuris oluline koht. “Söögikohtades olid püsti pandud suured ekraanid. Igal pool oli näha, et jalgpallikultuur on sügav ja oma koondist toetatakse väga. Tõesti oli näha ja tunda, et EM on kohal, olgu selleks kasvõi lihtsalt tänavareklaamid, kus koondislased reklaamivad EMi sponsoreid. Raudteejaamas olid pop-up poed, rippusid dekoratsioonid, huvilistele oli avatud suur infopunkt.”

Aga kes siis ikkagi EM-i võidab? “Inglismaa! Aga tundub, et Hispaania on teistest ikkagi paremas vormis. Prantsusmaa üllatas mind, aga ehk oli Inglismaal lihtsalt väga halb päev,” ütles Kelly Rosen lõpetuseks.